Telia videolaenutusest saab näha „Kuulsuse narride“ uusversiooni

Telia TV videolaenutusse on lisandunud uus kodumaine komöödia „Kuulsuse narrid“, mis alles aasta alguses kinodes laineid lõi. 

Pealkiri „Kuulsuse narrid“ toob ilmselt pea kõigile silme ette 1982. aasta populaarse telelavastuse, kus peategelasi Saalomon Vesipruulina ja Jaan Tatikast mängisid Jüri Krjukov ja Urmas Kibuspuu. Tänavu linastunud ekraniseering paneb aga Eduard Bornhöhe samanimelise lühijutustuste uude kuude, üllatades vaatajaid uute tegelaste ja sisuliinidega.  

„Palavalt armastatud telelavastuse tehniline teostus ja formaat on paraku ajale jalgu jäänud, mistõttu oli viimane aeg teha “Kuulsuse narridest“ mängufilm, kus tuttav lugu ja tegelased saavad uue kaasaegse väljundi,“ selgitas režissöör Ain Mäeots jaanuaris saadetud pressiteates uusversiooni tagamaid.

Mis siis filmis toimub? Kolkakülast saabub tillukesse provintsilinna Saalomon Vesipruul, kes otsustab läbi lüüa vabakutselise kirjanikuna. Ta rendib endale väikese toakese pesunaisest üksikema Agnese tagasihoidlikus elamises. Oma kutsumusse sisse elades teeb Vesipruul tutvust oma naabri, looduseuurija ja leiutaja Jaan Tatikaga. 

Kohtumisest ei sünni aga suurt ja südamlikku sõprust, vaid hoopis vastastikune vihkamine. Olukorda ei tee lihtsamaks seegi, et Saalomon korteriperenaises oma muusat näeb ning ka Tatikas Agnesega omi plaane peab. Õli valab tulle ka liigkasuvõtjast Värdi, kel on samuti kahtlaselt tihti Agnese juurde asja. 

Kas uus hingamine õigustas end? 

Filmitiimi poolt igati julge samm – võtta sisendiks materjal, mis end juba inimeste mäludesse on söövitanud ja mida tahes tahtmata uuega võrdlema hakatakse. Enamasti kehtib ju ikka reegel, et kui midagi on juba hästi tehtud, ei maksa seda ümber tegema hakata – rikud asja sootuks ära. „Kuulsuse narre“ täiesti ära ei rikutud, aga Bornhöhe teksti põhisõnum läks uuendamise käigus kaduma küll. 

Kui Bornhöhe tekstis on rõhk enesekriitikata peategelastel, kes iseendeid kõige targemateks ja paremateks peavad, siis 2023. aasta versioonis on eneseimetlejate fookus ähmastunud ning tähelepanu pööratakse hoopis armukolmnurgale, mis ei kanna endas kuigi tugevat sõnumit.  

Jääb mulje, et armuloo element on sisse toodud suuresti vaid selleks, et intriige oleks rohkem ja koomilisi olukordi kergem sisse kirjutada. Eks tundu siis ka lugu sellevõrra hoogsam ja publikule rohkem meele järele. Nalja saab ka, aga eks sellest suur osa ole ka magedatel kõhuhädade naljadel. Teatud koguses võib muidugi selliseid nalju ka teha, aga nendega ei maksa liiale minna. 

Samas on tore, et tegijad ei otsustanud vana versiooni kopeerida, vaid üritasid loole uue hingamise anda. Ja eks maitsed on ka erinevad – mõni vaatab võib-olla just, et väga lahe ja hoogne film.  

Tehniliselt on ekraniseering muidugi professionaalselt teostatud ja ka näitlejad täidavad oma rolle hästi. Vesipruuli ja Tatikat kehastavad Karl Robert Saaremäe ja Veiko Porkanen. Neile lisaks on suuremates rollides ka pesunaist Agnest kehastav Maiken Pius ja liiakasuvõtja Värdi mängija Ott Sepp. Nende kahe tegelaskuju loomisel sai stsenarist Ott Kilusk inspiratsiooni teistest Bornhöhe juttudest. 

Filmi „Kuulsuse narrid“ saab tellida Telia TV videolaenutusest.