Heavy Rain: mäng, mis neelab endasse nagu närvesööv psühholoogiline thriller

#Heavy Rain #playstation #videomäng
2 min lugemine

“Heavy Rain” ei ole lihtsalt mäng, vaid interaktiivne draama, mis paneb sind otsustama tegelaste saatuse üle. See on lugu, mis haarab oma sügavate karakterite, keeruliste mõistatuste ja emotsionaalsete hetkedega. Kas oled valmis astuma “Origami Killeri” ohtlikusse maailma ja otsustama, kuidas lugu lõpeb?

 

Miks rääkida 13 aastat vanast mängust? Ütlen ausalt, et ma kaotasin huvi videomängude vastu umbes tol ajal. Mängud, mis laineid lõid ja mida proovisin, olid liiga tapmistele keskendunud ja fantaasiamaailmad ei pakkunud huvi. Kuidagi läks “Heavy Rain” minust mööda, kuigi sai väga suure tähelepanu osaliseks juba PlayStation 3-le välja tulles. Mina nägin juhuslikult sõbra juures külas olles, kuidas ta seda mängu alustas.

Kõik algas igavavõitu, kuid igati tavalise perekonna igapäevaeluga. Mees, naine, kaks last. Väiksed nääklemised, kuid muidu igati tore pere ja kodu. Kuid nagu thrillerites ikka, siis võib aimata, et millalgi juhtub midagi väga halba. See muudab veidi ärevaks, kuid samas naelutab ekraani ette, et teada saada: mis juhtub?

Mängu maailm on realistlik ja toimub tänapäeval. Kuigi tegu on fiktsiooniga, siis mängu autorid töötasid läbi lugematuid reaalseid toimikuid sarimõrvaritest ja nende loodud hävingust. Kuigi mängu süžee pole midagi ainulaadset, siis mängu erilisus seisneb keskendumises tegelaste sisemaailmale, emotsionaalsele sügavusele, mida videomängudes just liiga tihti ei kohta.

Mängu iseloomustab igaühe unikaalne mängukogemus, mis kujuneb otsustest, mida mängija teeb. Iga otsus mõjutab lugu ja võib viia isegi peategelase surmani. See on veel üks mängu külge “naelutajatest”, sest igal hetkel võib tekkida vajadus kiirelt reageerida. Õige hetke maha maganuna, pole võimalik tagasi minna ja “vigade parandust” teha. Nii nagu pahatihti ka elus. See omakorda lisab mängule uuesti läbimängimise väärtust, sest annab võimaluse kogeda lugu teistmoodi.

Kui praegu on interaktiivsed mängud tavalised, siis “Heavy Rain” oli sellise lähenemise teenäitajaid, andes arengule hoogu. Kes armastab paduvihmaseid öid, siis on mängu atmosfäär juba omaette nauding, mõjudes kaasakiskuvalt ka üle kümne aasta hiljem.

Hardi õppis Balti filmi- ja meediakoolis ning töötab vabakutselise režissöörina, aga tema argipäeva mahub nii kooli täienduseks kui kõrvale ka mitmeid hobisid. Reisimise ning filosofeerimise kõrval katsetab Hardi ka erisuguseid digitehnoloogilisi süsteeme, programme, portaale ja rakendusi, et selgitada välja need, millised aitavad oma elu kvaliteetsemalt korraldada.