Kasvav digitaalne prügimägi

Isegi kui taevas pea kohal on pilvitu, siis üks teine, nähtamatu pilv aina kasvab. Selle pilve moodustavad meie andmed – e-kirjad, pildid, audio- ja videofailid jne. See, mis 10 aastat tagasi oli veel meie kodudes DVD-tornide ja kõvaketaste peal, on kolinud online-sfääridesse.

Ma mäletan, millise õhina ja iseenesestmõistetavusega ma kirjutasin filme ja muusikat CD- ja DVD-plaatidele. Enamik olulisi faile istusid kõvakettal lootuses, et ehk see veel ei jookse kokku. Siis tuli väliste kõvaketaste ajastu. Iga mõne kuu tagant oli uut vaja, sest videoprojektid, mahukad failid, vajasid kodu. Lisaks fotod ja kõik muu multimeedia.

Mõned aastad tagasi avastasin, et ma pole enamikku kettaid pikemat aega isegi järele ühendanud. DVD-tornid peitsin häbiga sahtlipõhja, samas teades, et võiks need sama hästi ka ära visata. Muusika kuulamiseks mõeldud Winamp oli samuti seisma jäänud. Asemele on tulnud mugavad veebiteenused, pilved, Dropbox, Spotify, Netflix, Google Drive, mis aitasid vabaneda kodustest andmekandjatest ja hirmust, mis saab, kui vana läptop lõplikult üles ütleb. Isegi Adobe’i programmid on kasutatavad üle interneti.

Kuigi aastatuhande vahetudes nähti tsentraliseeritud digihoidlates võimalust vähendada energiatarbimist ja kasvuhoonegaaside levikut, siis läks teistpidi. Iga päevaga toodame üha rohkem andmeid ja meie kasvav digitaalne jalajälg nõuab suuremaid serveriruume ja energiat. Ühte suurt osa sellest jalajäljest võib nimetada digitaalseks prügiks – data, mille oleme tekitanud ja mida enam ei kasuta, koormab serverifarme.

Suund on energia säästmisel

Peaaegu kõik, mida me internetis teeme, kasvatab süsinik-jalajälge. Juba 2009. aastal avaldas viirusetõrje ettevõte Mac Affee raporti, milles teatas, et iga päev kulub miljardite rämpskirjade kohaletoimetamiseks sama suur hulk energiat kui kahele miljonile Ameerika kodule ja toodab sama palju kasvuhoonegaase kui 3 miljonit autot. Prognoositakse, et kuue aasta pärast, aastal 2025 tarbivad andmehoidlad viiendiku kogu planeedi toodetud energiast ja on ühtlasi suurimaid reostajaid.

Olukorda saab parandada, muutes andmeparkide energiatarvet säästlikumaks ja võttes kasutusele taastuvenergiat. Google ja paljud teised juhtivad IT-firmad on õnneks säästlikuma majandamise teel, leiutades uusi tehnoloogiaid serverite jahutamiseks ja piisavalt efektiivseks energia kasutuse vähendamiseks, et seda saaks nimetada roheliseks.

Riistvara on ainult osa probleemist

Kui enamik lahendusi on keskendunud säästlikumate serverite ostmisele ja infrastruktuuri parandamisele, siis tegelikult on vaja sama palju tähelepanu pöörata ka tarkvarale. Programmi võib pidada efektiivseks, kui see on kirjutatud lühidalt ja kompaktselt, mis aitab ära hoida üleliigseid arvutusi, mis raiskavad arvutite võimsust.

Veel võib pidada probleemiks faile, mida enam ei kasuta. Eriti aastate tagant arvutisse jäänud failitüüpe, mis on seotud mingi kindla aegunud programmiga ja mida pole enam võimalik isegi avada. Need failid on osa digitaalsest prügist. Selles mõttes on avatud standardiga programmid keskkonnasõbralikumad, sest ei sea formaadi osas nii rangeid piiranguid ning ei tekita kasutut data‘t.

Teadlik tasub olla ka indiviidi tasandil. Kuigi digirevolutsiooniga on põnev kaasas käia ja telefoniga pilte klõpsides ei tundu see reostamisena, siis ometi võtab kõik, mida digimaailmas ja internetis teeme, energiat ja ruumi ning teatud osa on sellest digitaalne prügi.

Üks lihtne asi, mida igaüks saab teha, on vaadata, mis saab vanast arvutist, mobiilist või näiteks tahvelarvutist, kirjutab Our World. Digitehnika ei tohiks sattuda tavalise prügi sekka, vaid tuleb suunata taaskasutusse. Kuigi me pole sellega harjunud, tasub korra mõelda oma digitaalse jalajälje peale: on palju, mida saab vähese vaevaga teha, et mitte toota üleliigset ja regulaarselt kustutada digitaalset pahna, mida pole enam vaja.