TV ja meelelahutus
3 min lugemine
Kuna Eestis tähistatakse tänavu mobiilside 35. aastapäeva, on põhjust juttu teha ka nendega, kes on olnud selle arengu vahetud tunnistajad. Täna toome teieni 35 aastat sidevaldkonnas töötanud tehniku Marko Koemetsa meenutused nii sidevaldkonna arengust kui Side ja laptopi muuseumi sünnist.
Endine Eesti Telefoni, Elioni ja Telia töötaja ning Rõuges tegutseva Side ja laptopi muuseumi rajaja Marko Koemets on näinud oma silmaga, kuidas telefoniliinid jooksid üle majakatuste, mobiiltelefon maksis terve varanduse ning internetti seadistati sülearvutiga objektil kohapeal. Täna aitab ta ajaloolist sidetehnikat säilitada ja tutvustab seda nii noortele kui ka neile, kes oma esimese mobiiltelefoni veel hästi mäletavad.
Räägime alustuseks natuke sinu karjäärist sidesektoris. Millal ja kellena oled töötanud?
Minu teekond sidesektoris algas Tallinna Sidekoolis. Praktikale tulin 18. veebruaril 1990 Tallinna Telefonivõrku Koorti tänaval. Pärast kooli lõpetamist 1992. aastal asusin tööle Endla tänava majja liinielektrikuna ehk tehnikuna.
Minu ülesanne oli parandada telefone ja telefoniliine nii ettevõtetes kui ka kodudes. Seda tööd tegin kokku 11 aastat. 2003. aastal pakuti mulle Eesti Telefonis IT-spetsialisti ametikohta ning asusin tööle Sõle tänaval. Seal tegelesin ettevõttesiseselt IT-seadmete hoolduse ja remondiga. Selles rollis töötasin kuni 2019. aasta augustini.
Millised on olnud selle karjääri kõige pöörasemad ajad?
Kindlasti aeg, mil toimus üleminek nõukogudeaegsetelt süsteemidelt lääne tehnoloogiatele. 1993. aastal sain tööautoks Volkswagen Caddy ja minu piirkonnaks sai Veerenni rajoon.
Tol ajal oli Tallinnas veel palju telefoniposte, mille otsa tuli töö tegemiseks ronida. Süda tänaval jooksid mitmed liinid lausa majakatustelt katustele ning nende hooldamiseks tuli liikuda mööda nn tornikuid. Noore mehena kõrgust eriti ei kartnud, kuid tingimused olid kohati päris ekstreemsed, sest lauad olid sageli mädanenud ja liinideni jõudmiseks tuli tasakaalu hoida metalltugedel. Tänapäeva tööohutusnõuete valguses tundub see üsna uskumatu.
1. juunil 2026 täitus 35 aastat ajast, mil Eestis sai hakata mobiiliga suhtlema. Millisena mäletad Sina mobiiliajastu algust?
Esialgu oli mobiiltelefon enamiku inimeste jaoks kättesaamatu luksus. Seadmed olid väga kallid ning ka kõneminuti hind küündis paljude jaoks ulmelistesse summadesse. Mobiiltelefon oli pigem staatuse sümbol kui igapäevane töövahend.
Milline oli Sinu esimene mobiiltelefon ja millal selle said?
Juba 1995. aastal said Eesti Telefoni tehnikud kasutada Motorola raadiosaatjaid, millel oli ka tavaline telefoninumber ning millega sai helistada väljapoole.
Esimese isikliku mobiiltelefoni ostsin 15. oktoobril 1997. Selleks oli Ericsson GA628. Eesti Telefon andis mulle esimese töötelefoni umbes aasta hiljem. Samal perioodil sain ka tööks sülearvuti Compaq Armada 1500c, millega seadistasin ja testisin ISDN-internetiühendusi.
Kas meenub ka mõni lõbus või eriline olukord seoses mobiiltelefoni kasutamisega?
Üks meeldejääv juhtum leidis aset Tallinnas Pärnu maanteel asuvas Ajakirjandusmajas, kus lift jäi kahe korruse vahele kinni. Õnneks oli mul mobiiltelefon kaasas ning sain kutsuda liftiabi. Pärast umbes pooleteisetunnist ootamist pääseti mind välja. Tol hetkel tundus mobiiltelefon tõeliselt hinnaline abimees.
Mõned aastad tagasi rajasid Rõugesse Side ja Laptopi Muuseumi. Kust pärineb selle idee?
Muuseumi rajamise mõte tekkis juba 2004. aastal, kui olin kogunud arvestatava hulga tehnikat. Nägin, kuidas väärtuslik vanatehnika sattus vanarauaks või jäätmejaamadesse ning tekkis soov see tulevastele põlvedele alles hoida.
Lisaks on side- ja arvutustehnika areng olnud viimastel aastakümnetel niivõrd kiire, et tundus oluline sellest osa dokumenteerida.
Miks on muuseumi nimes eraldi välja toodud ka „laptop“?
Olin ise aastaid aktiivne sülearvutikasutaja ning minu käest käis läbi väga palju erinevaid mudeleid. Nii tekkis ka huvi neid koguda.
Praegu on kollektsioonis ligi 770 erinevat sülearvutit ning ehitamisel on eraldi sülearvutimaja. Tulevikus hakkavadki külastajaid vastu võtma kaks eraldi ekspositsiooni: sidemaja ja sülearvutimaja.
Mida muuseumis näha saab ning kust eksponaadid pärinevad?
Muuseumis on valdavalt eksponeeritud nuppudega mobiiltelefonid, sealhulgas vanemad NMT-võrgu telefonid. Samuti on väljas SIM-kaardid, EMT-ga seotud meened ning ajaloolised müügivahendid.
Näiteks on säilinud EMT aegadest nn lepatriinu brändinguga müügilett, kus alates 2001. aastast sõlmiti EMT liitumislepinguid. Muuseumi territooriumil on ka mobiilimast erinevate antennidega.
Lisaks leiab sealt lauatelefone, fakse, teleprintereid, käsitsi ühendatava telefonikeskjaama seadmeid ning arvuteid ja sülearvuteid erinevatest ajastutest.
Eksponaadid pärinevad peamiselt Telia tehnikaüksustest, aga ka Osta.ee kaudu tehtud ostudest. Viimastel aastatel on üha enam seadmeid toonud muuseumile külastajad ise.
Kuna oled Telia, EMT ja Elioni taustaga, siis on suur osa eksponaatidest seotud just nende ettevõtetega?
Jah, suur osa kogust on seotud just nende ettevõtetega. Kunagi oli Sõle tänava majas väike näitus ning selle käigus tõid Telia töötajad minu kogusse üle 300 mobiiltelefoni. See andis kollektsiooni arengule väga tugeva hoo sisse.
Kui külastajad muuseumisse tulevad, siis mis tekitab 40–50-aastastes kõige suurema „ohoo-efekti“?
Tavaliselt tekitab kõige rohkem elevust vana ketastelefon. Kui inimesed kuulevad tuttavat kutsungtooni ja saavad ketast keerates helistada teise muuseumisisese telefoni või isegi õues asuvasse taksofoni, on emotsioonid garanteeritud.
Samuti toob külastajatel naeratuse näole vana faksiaparaadi iseloomulik heli. Ja muidugi on paljude jaoks eriline hetk see, kui vitriinist leitakse üles oma elu esimene mobiiltelefon.
Mille üle imestavad aga tänased noored, kes mobiiliajastu alguses veel sündinud ei olnud?
Noored tormavad tavaliselt kõigepealt mobiiltelefonide juurde. Kui need on üle vaadatud, liiguvad nad edasi ketastelefoni juurde ja küsivad, kuidas sellega üldse helistada saab.
Tavaliselt üritatakse ise lahendus välja mõelda ning alles seejärel palutakse abi. Kui tööpõhimõte selgeks saab, muutub see kiiresti mänguliseks tegevuseks. Eriti põnev on siis, kui külas on mitu last – helistatakse kordamööda erinevatest punktidest ning avastamisrõõmu jätkub kauaks.
Millised eksponaadid on sinu enda jaoks kõige väärtuslikumad?
Kõige erilisema looga eksponaat pärineb minu esimesest tööpäevast. Ülemus palus mul ühe vana kapi tühjaks teha, et saaksin selle endale riidekapiks. Kapis oli hulgaliselt vanu pabereid, mida hakkasin ära viskama, kuid kõige põhjast tuli välja Tartu Telefonivabriku valmistatud vändaga seinatelefon.
Küsisin, kellele see kuulub ning sain vastuseks: „Võta endale.“ Tänaseks on sellest saanud muuseumi vanim eksponaat.
Samuti pean väga väärtuslikuks 1969. aastast pärinevat komplektset releetelefonijaama, mis on samuti muuseumis eksponeeritud.
Kuivõrd hoiad täna tehnoloogia arengul silma peal? Mis on sinu jaoks viimaste aastate kõige põnevam areng?
Hoian tehnoloogia arengul pidevalt silma peal ning kasutan aktiivselt ka tehisintellekti. Näiteks aitab see tuvastada muuseumi eksponaate ning on kasulik paljude igapäevaste ülesannete juures.
Kõige põnevam ongi näha, kui kiiresti tehnoloogia areneb. Vahel unistan, et tulevikus võiks videokõne kaudu lisaks pildile ja helile edastada ka lõhnu. Näiteks teeb keegi teises maailma otsas pannkooke, helistab mulle ja ma tunnen telefoni kaudu värskete pannkookide aroomi. See oleks tõeliselt järgmine samm side arengus.
Hooandjas on hetkel käimas Side ja laptopi muuseumi uue maja katuse ja põranda hoogu andmise kampaania. Kõigil muuseumi sõpradel on võimalus õlg alla panna uue maja rajamisele Hooandja lehel.
