Roheline mõtteviis
11 min lugemine
Kui tänapäeva autoilmas räägitakse luksusest ja elektriautodest, kipuvad valdavalt esile trügima Saksa premium-brändid ning mingil määral ka Hiina linnamaasturid. Volvo läheneb asjale teistmoodi. Nende uus elektriline lipulaev ES90 proovib taaselustada klassikalist suurt sedaani, kuid teeb seda omas võtmes.
Võtsin jaaniaja pikaks nädalavahetuseks testida tagaveolise Single Motor versiooni, et vaadata, kuidas see 2,5-tonnine põhjamaalane reaalses elus ja ehedatel Eesti teedel hakkama saab.
Ja ega jaanipäeval saagi mingi teine lugu kõlada, kui Fix ja Jaanipäev:
Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi,
rinnust saadik kiigub kastehein.
Ütle, kust ma rada teha tohin,
igal pool on noor ja õitsev hein.
Mina ja Volvo ikoonilised mudelid
Et mõista, kuhu Volvo oma uue mudeliga tegelikult sihib, tuleb korraks vaadata ajas tagasi. Oli aastavahetus 1998/1999, kui pinginaabri õe peika veeres kohale tollase unistuste autoga – erkkollase universaaliga Volvo 850 T-5R. Sellesse kandilisse keresse mahtusid mängeldes suured statiivile paigaldatavad kõlarid, statiivid ise, võimendi ja loomulikult kaks kasti õlut. Kui lapsed ATV-ga tugevasse lumehange kinni jäi, tõmbas just see esiveoline reasviiesega elukas selle sealt mängeldes välja.
Aasta hiljem, 2000, kui juhtusin jälle Volvosse istuma, oli selleks sedaan S80. Täiesti teistsugune, pakkudes tagaistmel väärikat ja tugitoolilikku luksust. See esinduslik sedaan kuulus firmajuhile, kus sel ajal tööle asusin.
Nüüd, aastal 2026, seisan uue elektrilise ES90 ees. Selle tagaistmel on pikisuunas nii palju ruumi, et ka korvpallurid tunnevad end põlvede osas kuninglikult. Siiski on siin üks elektriplatvormi anatoomiline konks – kuna paks akupakk asub põrandas, on istmepadi toodud madalamale, mistõttu pikemal reisijal tõusevad põlved veidi kõrgele ja reietugi pole päris see, mis vanas heas S80-s. See eest on olemas peade jaoks piisavalt kõrgust.
Küll aga teeb ES90 minevikule silmad ette praktilisusega, milleks on sedaanilik laugpära – luuk avaneb koos tagaklaasiga, tehes kogu reisivarustuse laadimise ja leidmise silmaga hoomatavaks ning mugavaks.
Kruusateel vaikus, maanteel kindlus
Suurim üllatus tabas meid aga seal, kus seda kõige vähem ootasime – Raplamaa suvistel kruusateedel. Auto veereb massiivsetel 22-tollistel ratastel, mis tavaliselt tähendaks hammaste plõksumist ja iga rattakoopast tabava kivi kuulmist.
Tänu aktiivsele õhkvedrustusele aga lihtsalt kulgeme kruusatee kohal. Vahet pole, kas rataste all on sile asfalt või parajalt treppis külavahetee – salongis valitseb Kollase allveelaeva laulust tuttav kuldne vaikus. Sedaanile omane isoleeritud tagasein ei lase ka tagumistest rattakoobastest lendava kiviheite müral sisse tungida.
Asfaldil tuleb ES90 olemus eriti hästi välja: see ei uju ega õõtsu, vaid liigub suure auto rahuga, vaikselt ja kindlalt. Rool ei paku sportlikku teravust, kuid on piisavalt konkreetne, nii et maanteel ei teki kordagi tunnet, nagu peaks autot pidevalt järele aitama. Menüüs leiab küll koha, kus teoorias saab rooli seadeid muuta, kuid praktikas ei tunneta, et rool muutuks sportlikumaks.
Meie testitud tagaveolise mudeli 245 kW (333 hj) ja 480 Nm pöördemomenti on Eesti oludesse täpselt paras. Kiirendus nullist sajani võtab 6,6 sekundit – see ei suru selga jõuda istmesse, kuid tagab siidpehmed ja turvalised möödasõidud.
Lidar katusel – periskoop või juhiabiline?
Üks auto silmatorkavamaid elemente on tuuleklaasi kohal trooniv “kühm” ehk lidar. Kas see on jäänuk kunagisest täieliku isejuhtivuse ideest või reaalne abiline?
Rahvusvaheline kogemus näitab, et ES90 katusel olev lidar on praegu pigem üleminekuaja tehnoloogia kui nähtav igapäevane juhiabiline.
Idee oli ilus: laser peaks nägema kaugemale ja täpsemalt kui kaamera, eriti pimedas, ning andma autole varasema ettekujutuse takistustest või inimestest teel. Tegelikkus on aga hoopis muu. EX90 näitel on kirjutatud, et lidar on autos küll olemas ja kogub andmeid, kuid ei tööta veel täies ulatuses sellise turvavõrguna, nagu algselt lubati.
Veelgi enam, Volvo on 2026. mudeliaastaks otsustanud ES90 ja EX90 puhul lidarist loobuda, viidates tarneahela riskidele ja probleemidele tarnijaga. Nii jääb see katusekühm praegu rohkem märgiks ühest ambitsioonikast, aga pooleli jäänud lubadusest kui funktsioonist, mille kasu juht igal sõidul selgelt tajuks.
Kameeleon õuel: Sedaan või linnamaastur?
Miks ei sõida meie ministrid ja kantslerid elektriautoga? Sageli tuuakse vabanduseks hirm sõiduulatuse ees või see, et maapiirkondade visiitidel jääb sedaan hätta. ES90 lükkab need müüdid ümber. Rohkem tegusid ja vähem juttu, poliitikud!
Tänu õhkvedrustusele saab sisse lülitada Off-road režiimi, mis tõstab auto kliirensi ühe nupuvajutusega 18 sentimeetri kõrgusele (kuni kiiruseni 25 km/h). See on juba täiesti linnamaasturi mõõt, võimaldades muretult mööda roopas teed suvekodu õue poole veereda. Teekonna lõppedes laskub auto aerodünaamika ja säästlikkuse huvides uuesti madalaks. Tegemist on justkui disainitud kameeleoniga – sedaan, mis teeb linnamaasturi tööd argipäevas paremini kui mõni linnamaastur ise.
Digitaalne rahu ja laadimine
Juhi töökohal on kõik tuttav juba EX90-st. Juhi ees on pisike 9-tolline roolisambale kinnitatud ekraan. See aga tähendab, et rooli asendit muutes ei varja rooliratas kunagi juhi vaadet ning keskel troonib püstine 14,5-tolline puuteekraan. Füüsilisi nuppe on minimaalselt.
Eraldi kiitust väärib aga tarkvara selgus energiatarbimise kuvamisel. Juht ei näe lihtsalt ühte umbmäärast numbrit, vaid ekraanilt on detailideni näha, kuhu energia kaob. Eraldi on välja toodud kulu sõidule, kliimale, elektroonikale ja loomulikult ka aku eelsoojendusele.
Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et elektrienergia kasutamine on efektiivne. Peale esimest 250 kilomeetrit segasõitu, kiirustega 110/90/70 km/h, kujunes keskmiseks energiakuluks 18 kWh/100 km, mis on nii suure auto kohta suurepärane tulemus.
Heast küljest näitas Volvo enda ka kiirlaadimise testil. Esmalt oli plaan kasutada Märjamaa Coopi poe juurde kerkinud Elektrumi laadijat. Kuid kuna see oli veel seadistamise ootel, sai sõidetud veidi edasi ja kasutasime hoopiski Pärnu-Jaagupis olevat Ignitis ON 150 kW laadijat. Auto laadima ning suundusime poodi jaanipäeva järgseid varusid täiendama. Vaid 15-minutiline peatus andis autole juurde 35 kWh energiat ehk umbes 185 km reaalset sõiduulatust. Auto suutis jaama võimekuse peaaegu maksimumini ära kasutada, hoides terve laadimisaja keskmist laadimisvõimsust 140 kW.
Loomulikult külastasime ka meie suvepealinna Pärnut ning ring maakodu – Pärnu – Tallinna tagasi kogupikkusega 196 km andis veelgi parema tulemuse – 16 kWh/100 km. Puhas füüsika – rohkem kiiruspiiranguid 70/50/30 km/h teetööde tõttu, väiksem energiakulu.
Bowers & Wilkins ja vaikuse eelis
ES90 puhul ei saa üle ega ümber helist, sest just vaikne elektriline kere annab heale audiosüsteemile selle ruumi, mida mürarikkamas autos lihtsalt ei teki. Testiauto oli varustatud Bowers & Wilkinsi tipphelisüsteemiga, mis kasutab 25 kõlarit ja 1610-vatist võimendust ning toetab ka Dolby Atmose ruumilist heli. Valikus on ES90-l ka lihtsam Bose’i 14 kõlariga Premium Sound, kuid Bowers & Wilkins on see lahendus, mis sobib selle auto iseloomuga kõige loomulikumalt kokku.
Kõlarid ei ole siin lihtsalt ustesse ja armatuuri laiali puistatud. Armatuurlaua keskelt tõuseb välja Bowers & Wilkinsile omane Nautiluse stiilis kõrgsageduskõlar ning koos Continuum-materjalist kõlarite ja ülevalt kostvate kanalitega loob süsteem puhta ja täpselt paigas helipildi.
Continuum on Bowers & Wilkinsi enda arendatud kootud komposiitmaterjal, mida kasutatakse eeskätt kesk- ja keskmadalate sageduste kõlarielementides. Selle mõte on hoida kõlarikoonus piisavalt jäik, kuid samas kontrollitult painduvana, et inimhääled, kitarrid ja muud kesksagedused kõlaksid võimalikult puhtalt, ilma liigse värvingu ja moonutuseta.
ES90 vaikne kere annab sellele helile ruumi: muusikat saab kuulata vaiksemal helitugevusel, kuid detailid jäävad alles. Huvitav nüanss tekib siis, kui DAB-i muusikakanalilt algab uudistesaade – heli koondub korraga ettepoole ja kogu ruumilisus taandub hetkeks peaaegu retroraadio laadseks efektiks. Selles autos pole helisüsteem lihtsalt lisavarustus, vaid osa kogu rahulikust põhjamaise luksuse paketist.
Kokkuvõte
Volvo ES90 Single Motor tõestab, et suure elektriautoga reisimine ei nõua enam logistilist peamurdmist ega maasturi ostmist. See pakub vana kooli pehmet kulgemist, kaasaegset digitaalset rahu ja praktilisust, mis sobib valatult ka ehedasse Eesti reaalsusesse. Maailm on jälle ilus.
Pea viiesaja kilomeetrise sõidu keskmine kulu oli täpselt 17 kWh/100 km kohta, mis on väga hea tulemus. Tootja ise lubab keskmiseks kuluks 15,6 kWh/100 km ja kombineeritud sõiduulatuseks 664 km. Kui nüüd lähtuda isiklikust sõidukogemusest, siis Volvo 92 kWh aku lubab minu sõidustiiliga 540 km sõiduulatust, mis on igati kiitmist väärt. Ja ka laadimispausid saavad olema lühikesed, sest maksimaalne laadimisvõimekus on tänu 800V akule 350 kW.
Omandamise vaates lisab rahu ka Volvo garantii: elektriauto kõrgepingeaku garantii kehtib 8 aastat või 160 000 kilomeetrit, sõltuvalt sellest, kumb enne täitub.
Garantii katab materjali- ja tootmisvead ning juhul, kui aku mahtuvus langeb garantiiperioodi jooksul alla 70 protsendi algsest tasemest, kuulub aku parandamisele või asendamisele. See sobib hästi kokku ES90 üldise olemusega – rahulik kulgeja, mis annab mõnusa sõidutunde nii pikal maanteesõidul kui ka kõlavahe kruusateel. Ja meelerahu pakuvad laadimiskiirus ning ka omamine oma pika garantiiajaga.
Plussid:
- Väga vaikne ja mugav kulgemine, sõltumata teekattest – kruus või asfalt.
- Suure auto kohta mõistlik energiakulu ning väga hea ülevaade energia kuludest.
- Laugpära kere, õhkvedrustus ja suur kliirens teevad sellest sedaani, mis saab Eesti päriselus hakkama nagu rahulik linnamaastur.
- Ülihea Bowers & Wilkinsi helisüsteem
Miinus:
Katusel olev lidar jätab praegu rohkem poolelioleva lubaduse kui igapäevaselt tuntava juhiabilise mulje.
