Ettevõtlus
2 min lugemine
Kuigi noorem põlvkond tarbib meediasisu pigem nutiseadmete ekraanilt ning üha rohkem leidub kodusid, kus televiisorit enam ei olegi, püsib suur ekraan siiski kindlalt ostutabelites.
Seega seisavad paljud inimesed uue teleri soetamisel valiku ees, et mida võtta ja mida jätta. Kuna enamasti soetatakse teler ka paljudeks aastateks, on tegemist olulise otsusega ning seetõttu tulebki valiku tegemisel asjad läbi mõelda. Üks asi on traditsiooniline „mis suurus valida“. Kuid lisaks sellele erinevad tänapäevased ekraanid märkimisväärselt nii pildikvaliteedi, funktsioonide kui ka kasutatavate tehnoloogiate poolest.
Niisiis toome ära peamised kriteeriumid ja arengud telerimaailmas, et uue televiisori valimist lihtsamaks muuta.
Enne tehnilisi näitajaid mõtle vaatamisharjumustele
Teleri valik algab tegelikult üsna lihtsast küsimusest: milleks seda kõige rohkem kasutatakse? Ühele piisab seadmest, millega vaadata uudiseid ja telesaateid, teine ootab võimalikult head filmielamust, kolmas jälgib sporti või kasutab telerit mängimiseks. Sama oluline on läbi mõelda, kust jõuab sisu ekraanile ja milliseid lisaseadmeid selleks vaja läheb. Näiteks Google TV platvormi kasutavad Sony, Sharp ja Xiaomi telerid ei vaja Telia TV vaatamiseks eraldi digiboksi, samas kui Samsungi ja LG puhul tuleb sellega arvestada. Lisaks tasub vaadata, milliseid voogedastusrakendusi teler toetab, kui palju kasutatakse YouTube’i ning kas soovitakse nutiseadmest sisu suurele ekraanile jagada. Apple’i kasutajatel tasub seejuures kontrollida, kas teler ühildub telefoniga või on vaja juurde eraldi lisaseadet.
Kui suur teler sobib sinu tuppa?
Ekraani suurus on üks esimesi valikuid, millega telerit ostes kokku puututakse. Üldine põhimõte on lihtne: mida suurem ruum ja pikem vaatamiskaugus, seda suurem võib olla ka ekraan.
Põhjus on praktiline. Liiga suurt ekraani on lähedalt ebamugav vaadata, samas kui väikeselt ekraanilt ei pruugi kaugemalt kõik detailid enam hästi välja paista. Oma rolli mängib ka resolutsioon: Full HD pilt võib lähedalt vaadates tunduda pehmem kui tänaseks tavapäraseks muutunud 4K ehk Ultra HD.
Lihtsustatult võib lähtuda järgmistest soovitustest:
- 43–55 tolli sobib väiksematesse tubadesse, näiteks tavapärasesse korterielutuppa.
- 55–65 tolli sobib keskmise suurusega elutuppa, nagu neid leidub paljudes uuemates kodudes.
- 75 tolli ja suurem ekraan eeldab juba avaramat ruumi ning pikemat vaatamiskaugust.
Praegu on kõige levinumad 55–65-tollised telerid. Kunagi väga tavapärased 32-tollised ekraanid on liikunud pigem kööki, kontorisse või lastetuppa, kus vaatamiskaugus on väiksem ja ekraan täidab teistsugust rolli.
4K on uus tavavalik, 8K veel tulevikumuusika
Pildikvaliteedi juures on üks olulisemaid märksõnu resolutsioon. Kui veel mõni aeg tagasi oli telerite puhul tavapärane Full HD, siis tänaseks on selgeks standardiks kujunenud 4K ehk Ultra HD, mis pakub märksa detailsemat ja teravamat pilti. Tavakasutaja jaoks on 4K enamasti täiesti piisav valik ning just sellest võiks uue teleri ostmisel lähtuda.
Full HD püsib küll paljude telekanalite puhul endiselt kasutusel, kuid 4K-sisu hulk kasvab kiiresti nii striimingplatvormidel, YouTube’is kui ka mängumaailmas. Müügil on ka 8K-mudeleid, mida esitletakse sageli tulevikukindla valikuna, ent praegu tuleb nende puhul arvestada kahe piiranguga: kõrge hind ja vähene 8K-sisu kättesaadavus.
Resolutsiooni kõrval mõjutavad pilti ka ekraani värskendussagedus ning tootjate kasutatavad pildiparanduse tehnoloogiad. Kui telerit kasutatakse palju spordi vaatamiseks või videomängude mängimiseks, tasub eelistada vähemalt 100 või 120 Hz värskendussagedusega mudelit. See muudab kiire liikumise sujuvamaks ja vähendab häirivat hakkimist.
Oluline roll on ka HDR-il ehk suure dünaamilise ulatuse toel, mis parandab kontrasti ja aitab värvidel loomulikumalt mõjuda. HDR-il on mitu varianti, näiteks HDR10, HDR10+ ja Dolby Vision, kuid nende ühine eesmärk on sama: muuta pilt kontrastsemaks, sügavamaks ja nüansirikkamaks. Kui teler leiab kodus aktiivset kasutust, võiks mõni neist tehnoloogiatest kindlasti olemas olla.
Nutiteleri puhul loeb ka platvorm
Enamik tänapäeva telereid on nutitelerid ehk seadmed, millel on oma operatsioonisüsteem ja rakenduste valik sarnaselt nutitelefonile. Levinumad platvormid on Google TV, mida kasutavad muu hulgas Philips, Sony ja Sharp, samuti Samsungi Tizen ning LG webOS. Kuigi need erinevad nii ülesehituse kui kasutusmugavuse poolest, on nende eesmärk sama: tuua internetipõhised teenused ja rakendused otse teleriekraanile.
See tähendab ligipääsu näiteks YouTube’ile, Netflixile ja teistele voogedastusteenustele ning mõnel juhul ka Telia TV rakendusele. Seetõttu tasub enne ostu vaadata, kas just need rakendused ja teenused, mida kodus päriselt kasutatakse, on valitud teleris olemas.
Paljud mudelid toetavad ka hääljuhtimist, mille abil saab otsida sisu, muuta helitugevust või juhtida teisi nutikodu seadmeid. Tavaliselt kasutatakse selleks Google Assistanti, Alexat või Siri. Mänguritel tasub eraldi tähelepanu pöörata tehnoloogiatele nagu VRR ehk muutuv värskendussagedus ja ALLM ehk automaatne madala viivituse režiim, mis aitavad muuta mängimise sujuvamaks ja vähendada sisendviivitust.
OLED, QLED või Mini-LED: mida need nimetused tegelikult tähendavad?
Telerite tehnoloogiate valik võib esmapilgul tunduda segane, sest müügil on mitu erineva tööpõhimõttega ekraanitüüpi. Kõigil neil on oma tugevused ja piirangud, mistõttu tasub enne ostu aru saada, mida üks või teine nimetus tegelikult tähendab.
LCD, LED, QLED ja Mini-LED
LCD on tehnoloogilises mõttes vedelkristallidest koosnev paneel, mille taga asub valgusallikas. Aastate jooksul on sama põhimõtet edasi arendatud ning seetõttu kohtab poodides mitut sarnase kõlaga nimetust.
LCD on klassikaline ja taskukohane ekraanitüüp, mis on olnud pikka aega väga levinud. Tänaseks on selle kõrvale ja asemele tulnud uuemad lahendused.
LED-LCD kasutab taustavalgustusena LED-tehnoloogiat, mis on muutnud ekraanid õhemaks, energiasäästlikumaks ja kvaliteetsemaks kui varasemad LCD-lahendused.
QLED ehk Quantum Dot LED lisab paneelile kvanttäppide kihi, mis aitab parandada värvide erksust ja ekraani heledust.
Mini-LED kasutab ekraani taga tavapärasest rohkem ja väiksemaid LED-e. See võimaldab valgust täpsemalt juhtida, parandab kontrasti ning aitab LCD-põhistel teleritel konkureerida OLED-mudelitega.
Kokkuvõttes on LCD-põhised ekraanid endiselt väga levinud ning tänu QLED-kihile ja Mini-LED-taustavalgustusele suudavad need pakkuda väga head pildikvaliteeti ka nõudlikumale kasutajale. Nende tugevuseks on vastupidavus ja kõrge heledustase. Nõrgemaks kohaks jääb kontrast, sest taustavalgustus võib tumedatesse aladesse siiski vähesel määral „lekkida“.
Micro RGB on Mini-LED-i edasiarendus, kus taustavalgustuse LED-id on veelgi väiksemad ja suudavad kuvada ka erinevaid värve. See annab tootjatele võimaluse pilti veel täpsemalt juhtida.
OLED
OLED-telerite eripära on see, et need ei vaja eraldi taustavalgustust: iga piksel valgustab end ise. See võimaldab saavutada väga sügava musta tooni ja tugeva kontrasti, sest musta kuvamiseks saab piksel end lihtsalt välja lülitada. Eriti hästi tuleb see eelis esile filmide vaatamisel.
OLED-i eelisteks on LCD-ga võrreldes parem kontrastsus, laiem vaatenurk ja väga õhuke disain. Miinustena tuleb arvestada kõrgema hinna, QLED-mudelitega võrreldes mõnevõrra väiksema maksimaalse heleduse ning paneeli võimaliku kulumisega pikema kasutusaja jooksul.
Micro-LED
Viimastel aastatel on üha rohkem räägitud ka Micro-LED-ist, mis püüab ühendada OLED-i isevalgustuvate pikslite eelised LED-LCD suure heleduse ja vastupidavusega. Selle tehnoloogia puhul ei kasutata LED-e enam taustavalgustuseks, vaid pildi kuvamiseks: ekraan koosneb imepisikestest LED-idest, mis töötavad sarnaselt OLED-pikslitele.
Praegu on Micro-LED siiski veel väga kallis tehnoloogia ning laiema tarbijani jõudmiseks vajab see aega. Potentsiaali on palju, kuid lähiaastate telerivalikul jääb see enamiku ostjate jaoks pigem tulevikutehnoloogiaks.
Lõplik valik algab kasutajast, mitte tehnoloogiast
Kokkuvõttes ei ole parim teler tingimata kõige suurem ega kõige kallim, vaid see, mis sobib kõige paremini konkreetse kodu, vaatamisharjumuste ja eelarvega. Seetõttu tasub valikut alustada ekraani suurusest ja vaatamiskaugusest, seejärel vaadata üle nutifunktsioonid ning lõpuks otsustada, milline ekraanitehnoloogia pakub soovitud pildikvaliteeti.
Filmisõbrale võib sobida kõige paremini OLED, mängurile kõrge värskendussagedusega mudel ning igapäevaseks kasutuseks hea hinna ja kvaliteedi suhtega LED-LCD või QLED. Oluline on, et valik lähtuks sellest, kuidas telerit päriselt kasutatakse.
Tähelepanuta ei tasu jätta ka ühenduvust. HDMI-portide arv, Wi-Fi tugi ja Bluetooth määravad, kui mugavalt saab teleriga ühendada mängukonsoole, helisüsteeme, digibokse või teisi voogedastusseadmeid.
Viimase, kuid sugugi mitte vähetähtsa nüansina tasub mõelda ka teleri paigutusele. Seinale kinnitatav mudel võiks olla võimalikult õhuke, kapile asetatava teleri puhul aga võib otsustavaks saada jala kuju ja asukoht. Mõnes kodus on suur vahe, kas teler toetub keskele paigutatud alusele või kahele äärtes asuvale jalale.
