TV ja meelelahutus
3 min lugemine
1. juunil 2026 täitus 35 aastat mobiiliajastu algusest Eestis. Kui täna maksab piiramatu kõnede ja sõnumite mahuga mobiilipakett vaid mõne euro kuus, siis kolm kümnendit tagasi tuli iga mobiilikõne eest maksta valusalt palju ja pidada seejuures veel täpset arvestust kõigi oma kõnede üle. Üheksakümnendate aastate mobiilimaailm oli korraga nii eksklusiivne kui ka keeruline.
Mobiiliajastu algus Eestis sai ametliku stardi 1. juunil 1991, mil Eesti, Soome ja Rootsi ühisettevõte Eesti Mobiiltelefon (EMT) avas NMT 450 tehnoloogial põhineva esimese mobiilivõrgu.
Toona oli mobiiltelefonide kättesaadavus piiratud just tarbijate maksevõime tõttu ning tänases vääringus maksis telefon ligikaudu 1200-1300 eurot, samas kui keskmine kuupalk jäi alla 50 euro. Liitumine EMT võrguga ei olnud samuti odav ning selleks tuli teha umbes 140-eurone ettemaks…
Helistamine ise polnud sugugi lihtsam. Kümne minuti pikkune mobiilikõne võis maksta arvestatava osa kuupalgast. See tähendas, et taskus helisev telefon rääkis omaniku jõukusest sama selgelt kui toonased uhked autod.
Pole ime, et 1991. aasta lõpuks oli EMT teenuseid kasutamas vaid 150 klienti ning isegi Eesti Mobiiltelefoni hinnangul mahtunuks Eestisse maksimaalselt umbes 6500 mobiilikasutajat. Ajalugu näitas siiski, kui tagasihoidlikuks see prognoos osutus.
Kõned, mis nõudsid matemaatikat
Telia raadiovõrgu juhtivinsener Ermo Polma, kes asus 1996. aastal Eesti Mobiiltelefonis tööle võrgu planeerimise ja arenduse osakonna peaspetsialistina, meenutab, et kui 1990ndate lõpus muutus mobiilside veidi kättesaadavamaks, ei muutunud see siiski lihtsaks.
Näiteks 15. aprillist 1998 kehtima hakanud EMT hinnakiri reedab, et kõigepealt pidi klient tegema võrguvaliku ehk kas ta kasutab NMT 450 (1G) või GSM (2G) võrku (sõltuvalt siis kasutatavast mobiiltelefonist).
Kui see oli tehtud, pidi valima ühe kolmest hinnapaketist: Klassik, Äri või Era. Paketiga liitumisel tuli kliendil igas kuus tasuda kõigepealt paketi kuutasu, mis ulatus 118 Eesti kroonist kuni 200 kroonini. See oli täitsa arvestatav väljaminek, sest keskmine brutokuupalk oli 1998. aasta II kvartalis veidi üle 4100 krooni.
Mobiilipaketi kuutasuga asi siiski ei piirdunud. Iga väljahelistatud kõne eest tuli arvestada minutitasuga, mis sõltuvalt paketist maksis 2,75 kuni 6,50 krooni.
Kuid ka see polnud veel kõik. Järgmisena pidi arvestama sellega, millal ja kuhu kõne tehti. Nimelt kehtis kaks ajalist kriteeriumit ehk kas kõne tehti põhiajal või soodusajal: teatud kellaaegadel oli kõneminut kallim.
Lisaks tuli vahet teha sellel, kas kõne tehti oma võrku (ehk siis EMT võrku) või mõne konkureeriva operaatori võrku. Oma võrku liikunud kõne oli soodsam ning teistesse võrkudesse tehtud kõne kallim. Hinnad ühtlustusid alles selle sajandi esimene kümnendi lõpus.
„Seega kokkuvõttes oli mobiiliga helistamisel tegu päris korraliku matemaatika ja arvepidamisega. Paljud inimesed pidasid lausa märkmikus arvestust, millal on kõige soodsam helistada. Levinud nipp oli teha lühike „kutsuv kõne“ ja paluda endale tagasi helistada, et mobiiliga helistamiselt kokku hoida,“ meenutab Ermo Polma.
Kuidas luksusest sai igapäevane tarbeese
Täna on pilt kardinaalselt muutunud. Kaasaegsed mobiilipaketid pakuvad piiramatuid kõnesid, sõnumeid ja andmemahtu hinnaga, mis jääb üheksakümnendate aastate hindadele kordades alla.
“Kui vaadata tagasi mobiilside algusaegadele, siis kõige suurem muutus ei ole mitte ainult hindades, vaid ka lihtsuses. Kui varem pidi klient mõtlema, millal ja kuhu helistada, siis täna saab ta keskenduda lihtsalt suhtlemisele,” ütleb Polma. “Tehnoloogia areng on muutnud mobiilside luksusest elementaarseks teenuseks. Kui kunagi oli mobiiltelefon prestiiži märk, siis täna on see inimese igapäevaelu lahutamatu osa ning töö, suhtluse ja meelelahutuse keskpunkt.“
Mobiilside areng Eestis on ehe näide sellest, kui kiiresti võivad uued tehnoloogiad muutuda elitaarsetest lahendustest massitarbeks. See, mis kunagi tundus kättesaamatu, on täna taskukohane ja enesestmõistetav.
