Seadmed
6 min lugemine
Kui mõni kohalik Eesti telesari tahab rääkida tulevikust, on alati väike oht, et tulemus hakkab meenutama eilset päeva tehnikapoes. „Tulevikuvaade“ sinna lõksu siiski ei lange.
Jah, sari räägib tehisarust, algoritmidest, nutisüsteemidest ja isesõitvatest bussidest, aga tegelikult räägib ta millestki palju vanemast – inimesest. Täpsemalt sellest üsna visast loomast, kes tahab korraga olla vaba, turvaline, armastatud ja eriline.
„Tulevikuvaade“ on neljaosaline Eesti antoloogiasari, mille iga episood jutustab omaette loo sellest, kuidas tehnoloogia hakkab inimese elu mõjutama. Võrdlus „Black Mirroriga“ on vältimatu, sest formaat ja teemadering kutsuvad selle ise kohale. Ent oleks ebaõiglane nimetada „Tulevikuvaadet“ lihtsalt Eesti „Black Mirroriks“. Tehnoloogiale keskenduv draamaformaat ei sündinud Charlie Brookeri peas. Enne tumedat peeglit olid näiteks „The Twilight Zone“ ning „The Outer Limits“, mis mõlemad rääkisid väga maistest asjadest: hirmust, võimust, üksindusest ja inimese enda tumedatest nõrkustest. Esimene neist alustas juba 1959. aastal ning „The Outer Limits“ 1963. aastal.
Selles mõttes liigub „Tulevikuvaade“ täiesti väärikas traditsioonis. Ja kõige toredam selle juures on, et Eesti sari ei püüa tulevikku puiselt kusagilt Silicon Valleyst adapteerida. Teemad tuuakse osavalt eestlaslikku kastmesse, siia, kus algoritm võib olla sama eestlaslikult vaikiv kui naaber trepikojas ja kus maailma suurim tehnoloogiline konflikt võib lõpuks tekkida sellest, et mees ei taha isesõitva bussiga koostööd teha.
Sarja esimene osa „Inimnõrkus“ puudutab tehisaru ja identiteedi küsimust.
Kui tehnoloogia hakkab inimest paremini tundma kui inimene iseennast, muutub küsimus „Mida masin minust teab?“ üsna kiiresti küsimuseks „Kas mina üldse ise tean, kes ma olen?“. Orwelli „1984“ maailmast pärit mõte, et vabadus on ennekõike õigus öelda, et kaks pluss kaks on neli, omandab siin uue varjundi: mis juhtub siis, kui masin suudab sulle veenvalt tõestada, et kaks pluss kaks on midagi muud? Orwell ei kirjutanud tehisarust, kuid tema hoiatus tõe, kontrolli ja inimese mõtlemisvabaduse kohta mõjub tänases ebamugavalt värskelt.
Teine episood „Seitsmes meel“ liigub veel intiimsemasse piirkonda – inimese tajusse ja identiteeti. Nägemise kaotanud fotograaf, kellele tehnoloogia annab võimaluse maailma uuesti kogeda, tõstatab küsimuse, mida tähendab üldse „päriselt“ nägemine. Tehnoloogia võib meile anda rohkem sensoorseid kogemusi, aga kas rohkem informatsiooni tähendab ka rohkem arusaamist?
Kolmas osa „Normi piires“ on ilmselt kõige tuttavam just seetõttu, et selle tulevik ei tundu enam eriti tulevikuline. Tervis, andmed, mõõdikud, algoritmid, optimeerimine – kõik see on juba meie ümber. Probleem tekib siis, kui turvalisusest saab puur. Kui süsteem ütleb, et kõik on korras, aga inimene tunneb, et midagi on väga valesti, siis kumba uskuda?
Tehnoloogia suur lubadus muuta elu paremaks pannakse proovile ja „Tulevikuvaade“ küsib ebamugava järelküsimuse: kelle jaoks?
Viimane, neljas episood otsustab kogu selle eksistentsiaalse raskuse üle pisut naerda ja on oma meelelaadilt ehk kõige lähedasem varem mainitud „Black Mirrori“ vaibile.
Kui loo alguses leiab analoogiat nii Taaveti ja Koljati, tuuleveskitega võitlemise kui ka Trooja hobuse kujundiga, siis mõnevõrra spoilides võin reeta, et lõpuks leitakse ikkagi ühisosa.
Isesõitev buss ja mees, kes ei taha muutuda, on ka peaaegu täiuslik koondkujund kogu sarjale.
Äramärkimist väärib ka üks sarja suuremaid tugevusi – lavastus ja kinematograafia. „Tulevikuvaade“ ei mõju visuaalselt nagu projekt, kus üks operaator sai ühel päeval parema objektiivi ja järgmisel päeval läks see teisele. Millest ma räägin, on see, et Eesti sarjade puhul võib aeg-ajalt häirida kaameraplaani ja üldise pildikeele ebaühtlus: üks stseen näeb välja nagu kinofilm, järgmine nagu kehv tudengifilm.
„Tulevikuvaates“ on pilt märksa kindlam. Kaamerat ei kasutata lihtsalt selleks, et näidata, mis toimub, vaid selleks, et luua meeleolu ja pinget. Siin on päriselt lust vaadata kaadreid endid – ruumi, valgust, kompositsiooni ja seda, kuidas inimene kaadris paikneb.
Ja inimesi, keda vaadata, siin jätkub. Sarja kannavad Eesti tippnäitlejad, kes aitavad hoida lood tehnoloogilise kontseptsiooni asemel ikkagi hea draamana.
Ka kahes esimeses episoodis pisut tempot lõhkuvalt mõjuvad didaktilised, rääkivate peade selgitused muutuvad kolmandast episoodist sujuvamaks ja sulanduvad sarja lõpuosades muu narratiiviga päris sujuvalt ühte.
Sarja „Tulevikuvaade“ saab näha vaid Telia Inspira+ striimingteenuses.
