Asjade internet: uued võimalused ja ohud

#asjade internet #iot #tulevik
4 min lugemine

IoT lahendusi leiab tänapäeval juba paljudes Eesti kodudes. Nutitelefonist kontrollitavad nutikad pesumasinad, külmikud, robotniidukid ja paljud teised seadmed on leidnud tee meie kodudesse ja end seal üsna märkamatult sisse seadnud, kuid asjade internet ei piirdu siiski vaid kodukasutusega.

 

Milliseid IoT lahendusi me igapäevaselt kasutame ja milliseid eeliseid need loovad? Samas kui palju oleme mugavuse nimel nõus ohverdama oma privaatsust? Kas IoT lahendused aitavad meil keskkonda säästa või nende mõju on pigem vastupidine? Nendele ja paljudele teistele küsimustele vastavad Telia IoT valdkonna juht Toomas Kärner, Cleveroni müügidirektor Asse Hang ja Telia IT-teenuste juht Kristjan Aljas.

 

Mis asi on asjade internet?

 

Nutistu ehk asjade internet on interneti kaudu seotud asjade võrk, kus seadmed kasutaja ja üksteisega informatsiooni jagavad ning koos teatud ülesandeid täidavad. Omavahel võrgu kaudu ühendatud seadmed koguvad ja vahetavad andmeid, mis võimaldavad seadmetel vastavalt olukorrale ise reguleerida oma käitumist ehk olla nutikad.

Kõige käegakatsutavamaid IoT lahendusi leiab muidugi kodusest keskkonnast, kuid neid võib kohata ka tänavatel. Eriti eesrindlik on nutikate linnade ja kogukondade loomisel olnud Hiina, kus jälgimise ja isiklike andmete jagamisega ollakse harjunud. Tallinnas asuv Kalaranna tänav on Eesti esimene nutitänav, kus jälgitakse reaalajas õhu saastatust, liikluskoormust ja prügikastide täituvust. Kõik kogutud andmed on reaalajas nähtavad veebis. Automaatset andmeedastust võimaldavad ka kaugloetavad mõõdikud, mida meilgi laialdaselt kasutatakse gaasi-, vee- ja elektritarbimise andmete edastamiseks.

 

Kas oleme mugavuse nimel nõus ohverdama oma privaatsust? Kas me tahame, et meie toimetamine ja liikumine oleks igal ajahetkel teada?

 

Meie valmisolek enda kohta käivaid andmeid jagada on ajas muutuv ja ajaga kaasas käiv. Kui kümme aastat tagasi töölepingus sellist punkti veel ei olnud, siis täna on tööandjatel õigus monitoorida töötaja meililiiklust ja internetikasutust ning me oleme selle uue normiga kohanenud. Samuti muutus koroonaviiruse pandeemia ajal iseenesestmõistetavaks inimeste kehatemperatuuri mõõtmine tööruumides ja avalikes kohtades, mis veel hiljuti oleks tekitanud pahameelt, kuna terviseandmed liigitatakse delikaatse info alla.

Kui Euroopas muudavad GDPR ja andmekaitsereeglid IoT lahenduste väljatöötamise keerukamaks, siis näiteks Hiinas, kus üleriigiline näotuvastus on juba täna reaalsus, teevad IoT lahendused tiigrihüppeid ja just sinna koondub suur osa vastavast kompetentsist.

 

Kas võib saabuda hetk, mil meil on kõigest sellest küllastumus ja meil tekib soov teha asju ise, kogeda masinate asemel emotsioone ja inimesi?

 

On tõenäoline, et selline küllastumus tekib, aga see toimub nii-öelda varem ära – inimesed saavad heas mõttes kaineks ega hakka IoT lahendusi rakendama seal, kus see neid väga häirib. Erinevus on ka ettevõtte ja indiviidi tasandil. Kui ettevõtted võivadki jääda IoT abil oma tegevusi optimeerima ja tulemust maksimeerima, siis indiviidina saame ise otsustada, milliseid lahendusi kasutame ja kui kaugele sellega läheme.

 

Kas ja milline on aga tehnoloogia arenguga kaasas käiv negatiivne jalajälg?

 

Üheks peamiseks miinuseks keskkonna seisukohast on tarbijaharjumuste muutumine ja soov aina paremate seadmete järele aina lühema ajaga. Kui vana hea mehhaaniline käekell pärandati tihti edasi põlvest põlve, siis uue nutikella elueaks ei ole rohkem kui paar aastat. Isegi kui seade ise kestaks oluliselt kauem, siis uue mudeli tulekuga oleme programmeeritud vana välja vahetama. Tekkinud on toodete moraalne vananemine.

Prügi ei teki aga ainult seadmete näol, mis heidetakse kõrvale, kui omistatakse uus, vaid ka üüratutest andmetest, mida miljonitest ühenduses olevatest seadmetest igapäevaselt kogutakse. Just andmekeskuste tõttu on IT- ja kommunikatsioonisektor möödunud CO2 jalajäljelt isegi lennundusest.

 

Milliseid arenguid võib IoT valdkonnas lähitulevikus oodata?

 

Ainult seetõttu, et me võime mõne seadme nutikaks muuta, ei pea me seda tingimata tegema. Nutiseadmete peamine eesmärk on meie elu lihtsamaks muuta ja pakkuda meile olulist ajavõitu. Samas võib kohata ka päris koomiliselt välja kukkunud lahendusi. Üheks selliseks näiteks on nutitelefonist juhitav veekeetja. Tekib küsimus, kui vajalik see tegelikult on? Nupuvajutuseks kulub meil vaid sekund, kuid tihti võib juhtuda, et enne veekeetmist on vajalik kannu vett juurde lisada, ja seda nutikas kann ise ei tee.

Võib arvata, et IoT lahendused põimuvad väiksemate sammudena läbi kõigist eluvaldkondadest. Järjest olulisemaks muutuvad inimeste tervise ja elukvaliteediga seotud küsimused ning neid valdkondi toetavate nutiseadmete järele võib näha tõusvat huvi ja vajadust.