Keskkonnahoid
8 min lugemine
Legendaarse „Viimse reliikvia“ jälgedes kulgenud elektriline teekond tõestas, et parimad seiklused ei vaja enam tilkagi kütust. Subaru e-Outback viis meid läbi Eesti ajaloo, looduse ja tänapäevase liikuvuse maailma.
Kui abikaasa Tartu Ülikooli juures koolipäevaks maha pandud sai, oli minu päevaplaan ja edasine teekond selge, sest raadiost kostus mehine bariton Peeter Tooma ning lauluks „Põgene vaba laps“:
Üle kõige on maailmal vaja üht vaba last,
üht vaba last,
kes midagi pole kuulnud heast ega kurjast,
ei heast, ei kurjast
ega viitsi mõeldagi püüdjate paelust,
kuid püüdjail on vaja just vaba last.
Kohe näha, et vanad sõbrad
Võtsin suuna sinna, kus 1969. aastal võeti üles „Viimne reliikvia“. Taevaskoja rajad, Otteni sild ja Risbieteri mõrvakoht vajasid uuesti üle vaatamist. Taevaskoja mändide all tuli mulle tahtmatult pähe Ivo Schenkenbergi meeste legendaarne „Kohe näha, et vanad sõbrad“. Ja eks nad olnudki – minu sõprus Subaru brändiga sai alguse juba 1996. aastal Legacy roolis. Aastakümnetega on autodes muutunud peaaegu kõik, kuid see tabamatu subarulik teetunnetus ja usaldusväärsus libedal või konarlikul pinnasel on jäänud samaks.
Selles kontekstis jäi mind kummitama küsimus: „Gabriel, kes sa tegelikult oled?“ e-Outbacki puhul ei tule vastus teatraalsetest sõnadest, vaid üsna lihtsatest ja kaalukatest faktidest.
„Ma pole see, kes ma olin eile“, oleks e-Outback justkui oma bensiinimootoriga eelkäijale otsa vaadates öelnud. Kuigi mõlemad lähtuvad samast, Subarule omasest teekindluse geenist ja kõrgest, ligikaudu 210 mm kliirensist, tundsin roolis üsna kiiresti, et elektriline versioon on astunud täiesti uude ajastusse.
Kui traditsiooniline Outback toetub 2,5-liitrisele vabalthingavale bensiinimootorile (124 kW / 252 Nm ning kiirendus 0–100 km/h umbes 10,2 sekundit), siis e-Outbacki kahe elektrimootoriga sümmeetriline nelikvedu pakub koguvõimsust 280 kW (380 hj) ja 536 Nm pöördemomenti. See lennutab 2,1-tonnise auto nullist sajani vaid 4,5 sekundiga.
Power-režiimis tundsin kõige selgemalt, kuidas auto reageerib kohe ja viib mind täpselt sinna, kuhu rooli keeran, ilma ühegi viivituse, kere õõtsumise või kaldumiseta.
Minu laegas, minu kübar, minu mõõk…
Kui asfaldilt oli vaja maha keerata kruusale ja sealt edasi juba päris metsasihile, meenus mulle nunn Ursula: „Siim ootab kloostri taga metsas.“ Just sellistes kohtades hakkasin kõige paremini tajuma e-Outbacki tegelikku maastikuvõimekust. X-MODE koos aeglase püsikiirusega pani auto metsa vahel 7 km/h roomama. Keskmise ekraani ülihea kaameravaade näitas mulle täpselt mändide vahelisi roopaid ja kände ning rattakoobastest ei kostnud lahtise kruusa krõbinatki – mürasummutus tegi oma tööd vaikuses.
Kui pagasiluugi avasin, kõlas peas peaaegu nagu Hans von Risbieter: „Minu laegas, minu kübar, minu mõõk! Minu pruut ootab mind!“ – sest kõik, mis tahtsin kaasa võtta, mahtus siia muretult ära. Veelgi enam: kui tagaistmed alla klappisin, tekkis autosse pea kahemeetrise pikkusega täiesti sile magamisase, kus vajadusel võiks kasvõi öö kahekesi mööda saata.
Enne võtmete tagastamist seadsin e-Outbacki ette veel ühe käed-külge praktilise katsumuse. Koduse trepiesise vundamendi ja raami ehituseks oli mul vaja ehituspoest ära tuua kolm rasket äärekivi, kolm kotti kuivbetooni ning neli kotti killustikku. Ligemale 280 kilogrammile küündiv laadung neeldus pagasiruumis mängleva kergusega ning Fiskarsi labidas leidis mõõgana koha koorma serva. Isegi sellise raskuse all ei vajunud auto taguosa kreeni ega hakanud künnistel õõtsumise märke näitama.
Vahepala
Sattusin parklas juttu ajama kolleegiga, kes on olnud pikka aega Subaru Outbacki usku. Vaatasime ja võrdlesime vana ja uut mudelit ning arutlesime Subaru olemuse üle. Milleks kõrgendatud universaal ja veel nelikveoga, on nii mõnigi tuttav meile ette heitnud. Nagunii on sul neid omadusi vaid kord või paar aastas vaja.
Koos suutsime sellistele ninatarkadele sõnastada ühise vastuse: just siis tulebki esile Subaru eelis, kui päriselus on vaja suruda läbi lund täistuisanud külatee või võtta pagasiruumi põhjast välja elastne köis ning aidata kraaviservas ukerdav hädaline tee peale tagasi.
Sama võrdlus viis veel ühe huvitava järelduseni. e-Outback on vist esimene Subaru, mille puhul tekib tunne, et ta trügib vaikselt premium-klassi ukse vahele. Mitte sellepärast, et salongis oleks rohkem läikivaid detaile või uhkem logo roolil, vaid seetõttu, et sõidukogemus, vaikus, jõudlus ja mugavus on jõudnud tasemele, kus võrdlus Audi, BMW või Volvoga ei tundu enam sugugi kohatu.
Samas on Subaru säilitanud selle, mille pärast inimesed teda üldse ostavad – töökindluse, praktilisuse ja võime minna sinna, kuhu paljud teised ei kipu.
Lõuna-Eesti mäed ja energiamaailm
Pärast metsasihte ja pakiruumi proovi liikus tähelepanu juba sellele, kuidas suur elektriline Subaru pikemal teekonnal energiat kasutab. Lõuna-Eesti kuppelmaastik tõestas ilmekalt, et Eesti pole lame maa. Tartu-Võrumaa lõik andis keskmiseks kuluks 18,2 kWh/100 km, täpselt sama tee tagasi aga 16,8 kWh/100 km – Lõuna-Eesti mägine reljeef ja langustel pidurdamine teevad oma töö. Ja füüsika vastu ei saa, oled sa elektrilise või bensiinijooja roolis. Allamäge on kulu ikka pisem kui ülesmäge rühkides.
Põlva Selveri juures sai ära proovitud Ignitise 200 kW laadija, kus 20% jäägi pealt keris võimsus minutiga 103 kW peale ja tipp käis 128 kW juures. Tootja maksimaalset lubatut küll laadimise ajal ei näinud, seekord jäi aku eelsoojenduseks vaid 15 minutit. Hiljem kontoris istudes sai 22 kW Alexela laadijast võetud ökonoomset särtsu hinnaga 22 senti/kWh, mis on tunduvalt soodsam kui kiirlaadijas makstud 39 senti.
Sama rahulik praktilisus jätkus ka salongis. Kasutusmugavuse poolest on e-Outback täisväärtuslik igapäevaauto. Multimeediaekraan ja menüüd on selged ning kergesti käsitsetavad.
Eriliseks plusspunktiks on see, et kliimaseadme temperatuuri reguleerimiseks on eraldi füüsilised pööratavad nupud. Sügisesel käivitusel teeb elu eriti mugavaks automaatne rooli- ja istmesoojendus, mis aktiveerub kohe auto käivitamisel. Tagurdamisel tuleb lisaks selgele kaamerapildile appi mõlema küljepeegli automaatne allakallutamine, mis teeb kitsastes oludes manööverdamise ja äärekivide jälgimise turvaliseks. Seega ei teki roolis olles kunagi küsimust, et „Kas me oleme ikka õigel teel“?
Ainus väike tarkvaraline vingerpuss puudutas infolusti sõiduajaloo logimist – History osas ei kuvanud Outback miskipärast kahe päeva sõite. Kuhu need vahepeal kadusid? Seda teab ehk vaid Püha Brigitta kloostriabtiss.
Mis on meie vabaduse hind?
Sealt jõuabki paratamatult küsimuseni, mida selline vabadus maksab. Kui bensiinimootoriga Outbacki ja e-Outbacki hinnavahe teemaks võtta, meenus paratamatult veel üks filmiklassika tõdemus: „Me kõik oleme ühtemoodi müüdavad. Mõni ainult on natuke kallim kui teine.“ Antud juhul on elektriline versioon tõesti vaid veidi kallim kui bensiinimudel, hinnavahe on umbes neli tuhat eurot. Arvestades Euroopa heitenormide teadmatust sisepõlemismootorite tuleviku osas, kaldub vaekauss elektrilise mudeli kasuks. Seda kinnitas ka vestlus maaletoojaga, kes ei osanud septembri alguses öelda, kas Outback kaob valikust ja jääb vaid e-Outback.
Esmaspäeva hommikul autot tagasi viies jäi pikast nädalavahetusest ning 835 läbitud kilomeetrist spidomeetrile lõplikuks keskmiseks kuluks 17,7 kWh/100 km, mis on sellise suuruse ja võimekusega nelikveolise maasturi kohta suurepärane näitaja.
Erilist säästlikkust näitas ka linnasõit, kus õnnestus keskmine kulu vaid 14,2 kWh peale saada. Ehk siinkohal skeptikutele teadmiseks: ka elektriautot ei pea iga päev laadima. Saad oma tavapärased lapsed kooli, ise tööle, õhtul vastupidi tagasi ja siis veel hobidega tegelema terve nädala ilma laadimata.
Selle kõige peale sobibki mul hästi meenutada Ivo küsimust Gabrielile: „Mitu korda ma üht meest pean maha lööma?“ Olles teinud tiiru peale kogu Subaru elektrilisele mudelivalikule – Solterra esimene ja teine, uuendatud versioon, Uncharted ning nüüd e-Outback –, on minu aus vastus sellele küsimusele puhas null. Subaru kulgeb igal pool, kuhu roolis olles julged rattad keerata, olgu rataste all pehme matkarada, kruus või asfalt.
Just selle kindla ja sundimatu olemuse tõttu jääbki õhku tunne, et e-Outback trügib vaikselt premium-klassi ukse vahele. Mitte läikivate iludetailide või edevama märgi pärast, vaid seetõttu, et sõidukogemus, vaikus, jõudlus ja mugavus on jõudnud tasemele, kus võrdlus Audi, BMW või Volvoga ei mõju enam kohatult. Subaru ei proovi olla staatuse sümbol, vaid jääb endiselt ausaks tööriistaks, mis on lihtsalt muutunud palju rafineeritumaks.
Ja nii jõuabki minu lugu lõpuks tagasi kõige olulisema juurde: „Meie reliikvia on vabadus!“ e-Outback on ühelt poolt mugav ning ruumikas pereauto igapäevasteks sõitudeks, teisalt aga tõeline kaaslane seiklejale, kus ainsaks piiriks jääb juhi enda julgus minna edasi või keerata tagasi. Mul oli seda autot ausalt öeldes kurb tagasi anda, sest pikk nädalavahetus selle roolis jättis väga positiivse ja kindla emotsiooni.
Plussid
- Väga kindel ja subarulik teetunnetus koos püsiva nelikveoga.
- Ruumikus ja praktilisus teevad sellest päriselt kasutatava pere- ja seiklusauto.
- Mõistlik energiakulu, ka suure nelikveolise elektriautoga saab sõita üllatavalt säästlikult.
Miinus
- Kahe päeva sõitude kadumine sõiduajaloo vaatest jätab muidu väga terviklikku kogemusse väikese tarkvaralise kriimu.
