Ettevõtlus
4 min lugemine
Tehisaru pole pelgalt tehnoloogiline, vaid poliitiline ja ühiskondlik küsimus, rõhutas Tartu Ülikooli meediauuringute professor Andra Siibak Digimentorite veebiseminaril. Kuigi tehisintellektist (TI) on saanud igapäevaelu lahutamatu osa, puudub TI üheselt mõistetav määratlus. Ometi kujunevad just sellest arusaamast kõik tehisaru puudutavad regulatsioonid.
Andra Siibaku sõnul ei tekkinud tehisaru ChatGPT tulekuga, vaid on inimeste ümber olnud juba eelmise sajandi keskpaigast. „Aga siiani ei tea keegi päris täpselt, mis see ikkagi on. Praegu olemasolevaid definitsioone on selgelt liiga palju, mistõttu pole teadlaskond suutnud kokku leppida, mida me tehisaru all silmas peame,“ lausus ta.
Ebamäärasus pole meediauuringute professori hinnangul pelgalt akadeemiline detail. „Kui pole selge, mida täpselt reguleerida, ei saa ka keegi vastutada. Pidevalt põrkuvad avalikud, era- ja ärihuvid. Aga samal ajal kui teadlased ja poliitikakujundajad vaidlevad, kasutavad noored tehisaru väga hoogsalt,“ rääkis Siibak.
Statistikast selgub, et Eesti noored kasutavad peamiselt generatiivset ehk inimesele sarnast sisu loovat tehisintellekti. Mida vanem on teismeline, seda tõenäolisemalt on ta proovinud näiteks ChatGPT-d või Geminit. Sotsiaalministeeriumi ja Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna arengufondi toel Eesti 9-16aastaste kooliõpilaste seas (N=2475) läbi viidud EU Kids Online uuringust lähtuvalt oli selliseid lahendusi katsetanud 64% vastanutest, 15–16-aastaste seas koguni 83%. „Muu Euroopaga võrreldes kasutavad meie noored aga vähem tehisaru, Eesti on tagantpoolt viiendal kohal.“
Noored kasutavad tehisaru ennekõike aja säästmiseks ja õppetöö tõhustamiseks. Andra Siibaku sõnul aitab tehisaru koostada kokkuvõtteid ja esseesid, selgitada arvutuskäike, tõlkida tekste ning pakkuda ideid. „Selline rakendamine ei ole iseenesest problemaatiline. Murekohaks kujuneb aga see, kui tehisarul põhinevalt vestlusrobotilt küsitakse tervisenõu, lastakse koostada vabanduskirju või arutatakse selle abil isiklikke teemasid. TI jätab mulje, et on erapooletu ja professionaalne nõuandja, ehkki see seda tegelikult pole,“ rõhutas meediauuringute professor.
Ta rõhutas, et tehisarul põhinevad vastused tuginevad statistilisele tõenäosusele, mitte tegelikule mõistmisele ega empaatiavõimele. „See risk on eriti terav alaealiste puhul, kelle jaoks tehisintellekt võib kujuneda esmaseks usaldusisikuks,“ märkis ta, viidates juhtumitele, kus vestlused juturobotitega on lõppenud traagiliselt ning toonud kaasa kohtuvaidlusi tehnoloogiaettevõtete vastu. „Isikliku info jagamisel on märksõnaks privaatsus, mis on tehisaru ajastul pigem illusioon – andmeid kogutakse, analüüsitakse ja müüakse edasi. Näiteks on tekkinud rakendusi, kus saab luua lahkunud inimese digitaalse teisiku ja temaga isiklikel teemadel vestelda – nii jagavad inimesed pahaaimamatult delikaatset teavet endast.”
Meediauuringute professori Andra Siibaku sõnul on siiski positiivne, et paljud noored on tehisaru kitsaskohtadest teadlikud. „Nad mõistavad, et genereeritud sisu võib olla vale või ebausaldusväärne. Samas ei too nad ohtudena esile vastutust, kallutatust, autoriõigusi ega andmehaldust,“ nentis ta, lisades, et kuigi TI muudab elu mugavamaks ja kiiremaks, on sügavam teadlikkus riskidest ja toimimisest veel napp.
„Elame tehisaru individualismi ajastul, kus juturobot võib olla sõber, psühholoog ja nõuandja. Küsimus on, kuidas täiskasvanutena noori toetada,“ lausus Siibak. Kiiret või üheselt õiget lahendust tema sõnul pole, kuid rõhutas, et turvalisus algab sageli kodust. „Lapsevanem ei pea olema tehnoloogiaekspert, küll aga dialoogipartner. Tuleb ilma hinnanguteta arutada, milliseid platvorme laps kasutab ja kuidas ta tajub tehisaru ning inimlike suhete erinevust,“ soovitas ta.
Esmasteks hoiatusmärkideks võivad olla sotsiaalne taandumine, õppeedukuse langus või selge tehisaru eelistamine päris eakaaslasele. „Noorele tuleb järjekindlalt selgitada, et tehisaru nõustub ja valideerib tema kirjutatut tahtlikult – see on süsteemi disain, mitte ehe hoolivus.”
Telia ja Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi koostöös loodud programm Digimentorid aitab veebimaailmas juhendada nii lapsi kui ka madalate digipädevustega täiskasvanuid. Programmi raames toimuvad regulaarselt veebiseminarid, mille eesmärk on toetada lapsevanemaid, et nad saaksid oma lastele turvalist digimaailma tutvustada.
Digimentorite koduleht: https://meedia.ut.ee
