TV ja meelelahutus
3 min lugemine
1996. aastal ellu äratatud Tiigrihüppe* programm viis Eesti digiarengult maailma tippu. Pea 30 aastat hiljem meil aga digitaalse innovatsiooniga kaasas käimiseks piisavalt hoogu pole. Miks see nii on ning miks peaks järgmine Tiigrihüpe toimuma samuti haridusvaldkonnas, arutasid kolm kümnendit tagasi haridusrevolutsiooni ellu viinud ühiskonnategelased.
1990. aastate keskel, äsja iseseisvunud, kuid vaeses väikeriigis võeti vastu otsus – meie infokeskkond peab saama selliseks, et see tooks riiki investeeringuid. Riigilt küsiti 50 miljonit krooni eesmärgiga suunata see Tiigrihüppeks nimetatud riiklikku programmi, mille eest taheti osta kõigisse koolidesse arvutid ja ühendada need internetti.
„See oli reaalne lootus, millele panustada, et saada vaesusest välja,“ rääkis Telia korraldatud juhtimis- ja tehnoloogiakonverentsil Digital Hub üks Tiigrihüppe peakomitee algsetest liikmetest, sotsiaalteadlane ja poliitik Marju Lauristin.
Kogu ühiskonda kaasanud programm pani aluse Eesti digiriigi arengule ja ka siinsele iduettevõtlusele. Tehisintellekti ajastuga sammu pidamiseks oleks nüüd vaja digitaalne tiiger unest äratada.
14. novembril esmakordselt pärast pea 30 aastat kogunenud Tiigrihüppe peakomitee usub, et ka uus Tiigrihüpe peaks alguse saama koolidest, mis sest, et 1990ndate haridusrevolutsiooni nad lõpuni edukaks ei pea.
Toonane haridusminister ja programmi üks algataja Jaak Aaviksoo usub, et õpilased küll muutusid ja osaliselt ka õpetajad, kuid kool ise ühiskonna muutustega kaasa tulnud ei ole. Tema sõnul on täna kooli prioriteet õpetajate palk, koolitoit ja lekkiv katus, kuid tehnoloogilised uuendused on jäänud tahaplaanile, mistõttu lonkab ka e-haridus mõlemat jalga. Samuti oleks tema sõnul vale keelustada koolides nutiseadmed ja tehismõistuse kasutamine.
Kuid miks siiski just taas panustada koolidele? Lauristini sõnul on just kool see koht, kust ideed liiguvad läbi noorte ühiskonda. Seejuures ei tohi aga unustada, et ka noori peab uude hüppesse kaasama, nagu tehti viimasel korral, kui peakomiteesse kuulus ka toonane keskkooliõpilane, nüüdne IT-ettevõtja Sten Tamkivi.
Kindlasti on aga 21. sajandi Eestis kogu ühiskonda haarava digirevolutsiooni elluviimine eelmisest korrast erinev. „Peame aru saama, mis on see intensiivne soov, millega me ei ole rahul, mis peaks muutuma. Alles siis saame minna edasi,“ nentis Tallinna Tehnikaülikooli rakendusliku tehisintellekti professor Tanel Tammet.
Kui 1990datel keskenduti Eesti ülesehitamisele, siis praegu pakub Eesti maailmale rohkem, kohalik mõõde on aga muutunud väheoluliseks. Peakomitee sõnul tuleks projektide kirjutamise ja toetuste ootamise asemel tegutseda koordineeritumalt, sest sel viisil saaksid tänased probleemid nagu näiteks majandus- ja rahvastikukriis olla aluseks uuele tiigrihüppele nagu olid 1990ndatel digiriigi loomise aluseks väikeriigi raskused.
Telia Digital Hubil kogunesid Tiigrihüppe peakomitee liikmed Marju Lauristin, Jaak Aaviksoo, Sten Tamkivi, Linnar Viik ja Tanel Tammet. Arutelu modereeris Urmas Vaino.
*Tiigrihüpe oli 1996. aastal alguse saanud riiklik programm, mille raames suunati suured investeeringud arvutusvõimsuse suurendamisele ja andmesideühenduste arendamisele. Selle algatasid toonane Eesti suursaadik USA-s Toomas Hendrik Ilves ja tollane haridusminister Jaak Aaviksoo ning toetasid lisaks valitsusele ka mitmed era- ja välispartnerid. Üks projekti tähtsamaid tulemusi oli Eesti koolide ühendamine internetti, arvutiklasside loomine ning õpetajate koolitamine digitaalse kirjaoskuse ja IT-alase hariduse arendamiseks. Tiigrihüpe pani aluse Eesti digiriigi kontseptsioonile ja andis tugeva tõuke kohaliku IT-sektori arengule.
