TV ja meelelahutus
3 min lugemine
4. septembril alustab Telia Inspira kanalil uus reisisaade „Vabatahtlikult Aafrikasse“. Saade jälgib Eesti naist Beritit, kes jätab kodumaal päevatöö, et minna vabatahtlikuks Tansaaniasse. Temaga liitub ka elukaaslane Kristjan, kes plaanib sealt kaugtööd teha. Uurisime Beritilt ja Kristjanilt reisi tagamaid ja suurimaid väljakutseid.
Mis inspireeris sind otsustama oma päevatöö Eestis selja taha jätta ja minna vabatahtlikuks Tansaaniasse? Kas see oli ootamatu otsus või pikemalt kaalutletud plaan?
Berit: Kontoritööst pausi võtmine oli väga pikalt ette planeeritud otsus ning selle nimel sai kõvasti tööd tehtud. Ise naeran, et eks need ole keskeakriisi esimesed ilmingud. Aga tõesti, olen viimastel aastatel palju mõtisklenud selle üle, mis siis tegelikult mind õnnelikuks teeb ja mida mul vanemas eas meenutada on. Reisimine ja seiklused on minu elus väga tähtsal kohal ning mulle on alati meeldinud luksushotelli ja vaatamisväärsuste asemel näha võimalikult palju kohalikku kultuuri ja päris elu. Vabatahtlikuna on seda väga lihtne kogeda ning lisaks on seal ju ka heategevuslik aspekt. Äkki saan kellegi elu kasvõi natukenegi paremaks teha. Olgem ausad, ise olen elanud ju üsna muretut elu. Minu suurim inspiratsioon on aga Kristjan… oma lausega „sa ju ainult räägid, aga tegelikult ei lähe!“ ja mitte miski ei motiveeri mind elus rohkem kui see, kui Kristjan arvab, et ma millegagi hakkama ei saa!
Sa võtsid eesmärgiks minna uurima lähemalt just naiste ettevõtluse ja harimisega tegelevate organisatsioonide hinge-elu Arushas ja Zanzibaril. Kuidas leidsite need organisatsioonid? Millised olid teil peamised eesmärgid seal? Kas oli mõni eriti inspireeriv hetk, mida tahaksid esile tõsta?
Berit: Ma arvan, et kõige rohkem üllatas mind see, kui keeruline võib naiste olukord Tansaanias olla. Üldjuhul on seal mees see, kes pere sissetuleku eest hoolitseb, ja kui temaga midagi juhtub või ta otsustab oma pere maha jätta, siis on temalt lastetoetuse kätte saamine ülikeeruline. Lisaks peab naine endale kiirelt tasuva töö leidma, sest vastasel juhul ei ole tal raha, et tasuda näiteks oma laste hariduse eest, ja nii lähebki see vaesuse pall veerema. Tihti pole aga neil naistel endalgi haridust, mistõttu on töö leidmine raskendatud. Naiste iseseisvus ja laste haridus on seega tugevalt seotud.
Need organisatsioonid, keda külastasime, leidsime puhtalt interneti teel. Organisatsioonide valikul oli oluline nende tegevuse läbipaistvus ja eetilisus. Seda ei ole alati lihtne eemalt hinnata, aga andsime endast parima. Meie peamine eesmärk oli olla toeks kohalikele, kes üldjuhul kõige paremini teavad, mida nende kogukond vajab. Seetõttu tasub enda nägemuse peale surumise asemel neid kuulata. Kõige inspireerivamad hetked olid nende naiste külastamised, kes tänu organisatsiooni abile on saanud jalad alla ning kelle silmis oli sära ja suul naeratus.
Kristjan otsustas sind sellel seiklusel pooleldi vabatahtlikult saata. Kuidas mõjutas see teie suhte dünaamikat, et olite koos sellises keskkonnas?
Berit: Teda tuli tõesti „veidi“ veenda, aga eks ta ise valis selle elu minuga. Me kaks oleme muidugi parajad pähklid, aga on üks olukord, kus me üldjuhul alati suurepäraselt läbi saame, ja see on reisimine. Me tõesti mõlemad naudime seiklusi ja hoiame võõras kultuuriruumis hästi kokku.
Safaris oli teil päris närvekõditavaid hetki – ootamatu looma külastus telklaagris ja puu kukkumine telgi lähedal. Kas need olukorrad muutusid hiljem naljakateks meenutusteks või tegid teid kogu reisi vältel ettevaatlikumaks?
Berit: Ma ise olen üsna suur planeerija ja muretseja ning seetõttu mulle natuke meeldib, et Tansaania mind mugavustsoonist välja lükkab ja pean olema valmis ka ootamatusteks. Seda tuleb seal kindlasti ette! Ma arvan, et kui Tansaanias kõik plaanipäraselt läheks, oleksin isegi rohkem mures. Need hetked olid minu jaoks päriselt üsna ärevad… aga kuidagi suutsin ennast maha rahustada mõttega, et no vähemalt on pärast põnevam saade.
Zanzibaril käik osutus teil hoopis teissuguseks kui olite plaaninud. Mis teid seal ees ootas ja kuidas te olukorra lahendasite?
Berit: Vihm oli tõesti selle reisi üllataja. Ka kohalikud pidid tõdema, et kliimamuutused on teinud oma töö ja vihma ning üleujutusi on sel aastal olnud rohkem kui kunagi varem. Siiski on vihmaperioodil omad eelised – kohalik loodus on oluliselt rohelisem ja lopsakam kui tipphooajal ning turiste praktiliselt pole. Peale surfamise ei jäänud meil ühtegi tegevust ilma tõttu ära ning nautisime Zanzibaril igat hetke.
Mida soovitaksid teistele, kes kaaluvad vabatahtlikuks minekut või ka lihtsalt reisimist, eriti eksootilisse ja väljakutsuvasse sihtkohta nagu Tansaania?
Berit: Tansaania on reisisihtkohana suurepärane, vabatahtlikuna või mitte. Ma olen isegi mõeldes ja tuttavatega arutades üritanud aru saada, mis selle koha fenomen on, aga midagi seal lihtsalt on. Miski mis jääb sinu sisse ja sunnib tagasi minema. Ja no muidugi Serengeti ehk safari – tõesti üks ägedamaid kohti maailmas mida avastada. Vabatahtlikuna minekuks on vaja avatud meelt, teha natukene eeltööd ning lihtsalt lennupilet ära osta.
Kristjan, sa otsustasid 7000 kilomeetri kauguselt igapäevaselt kaugtööd teha. Kuidas sul see õnnestus? Kas sellega seoses tuli ette ka ootamatuid väljakutseid?
Kristjan: Töötegemine sujus kenasti. Kui oli päev, kus olid videokõned, siis läksin tuktukiga coworking space’i; kui ei olnud kõnesid, töötasin meie hostelist. Kui elektrit ja internetti polnud, kasutasin enda e-simi ja suurt akupanka. Olles varemgi erinevatest riikidest kaugtööd teinud, ei olnud mingit suurt ehmatust ja kõik sai kenasti tehtud. Eks oli ka frustreerivaid hetki, näiteks kui vahetult enne kliendikõnet polnud elektrit ja mobiilne internet venis nagu tatt. Transport on seal samuti ettearvamatu ning tasub alati hakata varem liikuma kui hiljem. Ühel hommikul ei saanud tuktuki juht ööd ega mütsi aru, kuhu sõita. Iga kord, kui seletasin, oli vastuseks “yes yes, I know,” ja seejärel pööras ta jälle hoopis teise suunda. Lõpuks ei jäänud muud üle kui pidin Martin Järveojaks kehastuma ning iga järgmise pöörde ette ütlema. Koosolekule jäin küll hiljaks, aga kohale ma sain.
Rääkides Kilimanjaro vallutamisest, kuidas sa selle väljakutse vastu võtsid ja mis aitas sul kaks päeva kiiremini tippu jõuda?
Kristjan: Kilimanjaro jäi kripeldama juba eelmisel korral, kui Tansaanias käisime. Kuna olime lühikest aega, siis ei raatsinud nädalat Kilimanjarole kulutada ja otsustasin, et jätan järgmiseks korraks. Seekord planeerisin reisi pikkuse juba koheselt nii, et jääks nädal ka Kilimanjaro jaoks. Lisaks hakkasin juba teadlikult ronimiseks valmistuma, lugedes mäe kohta ning vaadates teiste ronimisvideosid. 7 päeva asemel sai käidud 5 päevaga, sest keha pidas üllatavalt hästi kõrgusele vastu ja aklimatiseerus kiirelt. Ega kõrgushaigus ongi paras loterii: kui tuleb, siis on suure tõenäosusega ka reis lõppenud, ja kui ei tule, siis saab see tipp ka võetud. Minul ei tulnud ja kolmandal päeval otsustasin, et jätan ühe aklimatiseerumise päeva vahele. Peale tipu võtmist pidime alla minnes jääma ka veel vahelaagrisse, aga pärast 5 päeva vihmas ligunemist suutsin mõelda ainult hosteli kuumale dušile. Rohkem polnudki motivatsiooni vaja, et nendel puupakkudel (loe: väsinud jalgadel) tipust otse peavärava juurde taksosse kõndida.
Kuidas sujus Tansaanias filmimise lubade hankimine? Milliseid ootamatusi selle protsessi käigus kogesite?
Berit: Tansaania on tuntud oma rahvusparkide poolest, seega on riigil omajagu kogemust ka maailma suurimate sarja- ja filmitootjatega, kes käivad seal peamiselt loodus-dokumentaale filmimas. Selle tõttu on riiki tekkinud ka korralik tööstus nii välistootjate tugisüsteemidele kui ka riiklikul tasemel lubade taotlemisele. Taotlusprotsessis tuleb meeletult tähelepanelik olla, kuna paljud asukohad nõuavad eraldi lube. Sealhulgas rahvuspargid, Zanzibar, kuid eraldi näiteks ka droonide lennutamine ja oma tehnika maaletoomine – igal ametkonnal on soov riiki sisenevast filmitööstusest osa saada. Võrdlemisi tavapärane protsess on see, et kohapeal leitakse partner/asja-ajaja ingliskeelse nimetusega ’fixer’. Sama tegime ka meie ning tänu temale ning aegsale tegutsemisele jõudsime kõik vajalikud load õigel ajal siiski töösse anda. Üks ehedamaid näiteid on suuremas riigis filmimise loa taotlemine – kui soovid luba saada 30 päevaga, siis maksab see 1000 EUR, kui aga 7 päevaga, siis taotluse hinnaks on 3000 EUR.
Ela kaasa selle ägeda paari seiklustele juba 4. septembrist kell 20.00 Inspira vahendusel!
Inspira on eksklusiivne telekanal Telia TV teenuse klientidele, mis pakub laia valikut filme, eksklusiivseid sarju, põnevat omatoodangut ning spordiülekandeid tennisest kuni korvpallini.
Kogu Inspira kanali sisu on kõigile Telia TV klientidele kuni 14 päeva jooksul tasuta järelvaadatav, seega saab kõiki saateid ja ülekandeid soovi korral järelvaadata endale sobival ajal
