Klient
1 min lugemine
„Ajad muutuvadki“ on fraas, mida ütleme tihti mõnd ühiskondlikku muutust kokku võttes. Kui uus suund puudutab aga äritegevust, elavad ettevõtted liigagi tihti lootuses, et kui seni on kõik töötanud, kulgeb see samas rütmis ka kümne aasta pärast. Aga see ei ole enam realistlik ootus. Seda eriti meelelahutusvaldkonnas, kus ajaga tuleb pidevalt kaasas käia. Vanade mõõdupuudega tulemusi hinnates jõuame järeldusele, et alanud on totaalne allakäik. Kas see ikka on nii, küsib Telia TV ja meelelahutuse juht Birjo Kiik.
Hiljaaegu teatasid legendaarsed Club Hollywood ja Amigo, et klientide puudumise tõttu tuleb äritegevus senisel kujul lõpetada. Radikaalsena näiv otsus ei tulnud aga meelelahutussektoris tegutsevatele ettevõtetele sugugi üllatusena, sest igasuguse meelelahutuse tarbimine on muutumas ning praegu ei saa äritegevust planeerida 90ndatel toiminud mustrite järgi, sest inimeste tähelepanu, ootused ja tarbimiskäitumine on täielikult muutunud. Seetõttu võibki öelda, et küpse meelelahutusäri suurim risk on mitte konkurents või tehnoloogia areng, vaid vanast harjumusest kinni hoidmine, mis takistab ettevõttel järgmisesse kasvufaasi jõudmise.
Vaatame kasvõi traditsiooniliste telekanalite vaadatavust. Kui 1993. aastal vaatas Mehhiko kuulsa seebiseriaali „Metsik roos“ üht osa korraga pea 600 000 inimest üle Eesti, siis tänased menuseriaalid peavad rahule jääma kordi väiksemate arvudega. Näiteks juba aastaid vaadatuimate saadete toppides püsivat „Õnne 13“ vaatas Kantar Emori andmetel mullu detsembris reaalajas 89 000 inimest, kümme aastat tagasi oli neid 149 000. Samas jätavad praegused kehvemad lineaartelevisiooni vaatajanumbrid arvestamata järelevaatamise ja striimingplatvormide, näiteks Jupiteri või Telia TV kaudu kogunenud vaatajad. Inimesed eelistavad vaadata saateid siis, kui neil on mugav või parasjagu aega. Seda kinnitab ka fakt, et Kantar Emori statistika järgi kasvas seitsme päevaga menusarja vaatajate arv 89 000-lt 118 000 tuhandeni.
Meelelahutusturg ei liigu tsükliliselt, vaid struktuurselt uude faasi. Kogu perega päevast-päeva ühel ja samal kellaajal teleri vaatamine ei ole enam tava. Selle koha täidavad striimingteenused, nagu Netflix ja HBO Max, sest vaataja ei sõltu ei asukohast, ajavööndist ega telekavast. Sellegipoolest leian, et globaalseid striimingplatvorme ei peaks vaatama kui konkurente, kes Eesti tootjatelt leiva ära võtavad, vaid osa loomulikust meelelahutuse tarbimisest. Võtmetähtsusega on see, kuidas suuta need kombineerida lineaartelevisiooniga koos üheks tervikus.
Aga televisioon ei konkureeri enam ainult teiste telekanalite või striimingteenustega, vaid ka TikToki lühivideote, YouTube’i ja Spotify’ga. See jällegi ei tähenda, et klassikaline pikk telesaade on kadunud, vaid pole lihtsalt vaikimisi esimene valik. Inimene ei vali ainult sisu vaid ka seda, kuhu oma tähelepanu suunab. Päevas on endiselt ainult 24 tundi ning see on ainus, mis on ajas püsima jäänud. Aga see, mille vahel need tunnid jagunevad, on täielikult ümber joonistatud. Inimeste tähelepanu on piiratud ressurss ja see on muutunud tõeliseks valuutaks, mille pärast võistlevad kõik sisutootjad korraga.
Seega on paratamatu, et lineaartelevisiooni vaatamine väheneb ja kolme klassikalise paketiga ei olegi võimalik ühelgi pakkujal pikaajaliselt konkurentsis püsida. Uus trend on aga see, et reaalajas saadete vaatamine on üha sündmus- ja usalduspõhisem. Sport, otseülekanded, kodumaised sarjad ja seriaalid on ühine vaatamiskogemus. Seda vahetut emotsiooni, mida pakub näiteks olulise korvpallimängu jälgimine reaalajas, ei suuda ükski striimingteenus täielikult asendada.
Tõsi, nooremate sihtrühmade puhul on pilt teistsugune. Nemad kasvavad üles nõudepõhise ja algoritmilise tarbimise sees. Telekava loogika ei ole nende jaoks enam loomulik, vaid pigem piirav. See kahe maailma paralleelne eksistents ongi meelelahutusäri üks suurimaid väljakutseid ja võimalusi. Samas on ka noortel soov kogeda midagi uut ja ootamatut, aga turvalises raamistikus. Meelelahutus saab siin pakkuda seda, mida igapäevaelu enam ei paku ehk elamust, mis ei ole tehisaru algoritmi poolt läbi arvutatud. See annab omakorda ainest kogu TV-äri loogika ümber mõtestamiseks.
Siinkohal pole mõtet rääkida meelelahutuse kadumisest. See on endiselt üks püsivamaid inimlikke vajadusi: vajadus puhata, kogeda emotsioone ja olla osa lugudest ja maailmadest, mis aitavad igapäevaelust korraks eemalduda. See vajadus ei kao ka siis, kui majandusolukord kõigub või tehnoloogia areneb. Probleem tekib aga siis, kui ootame, et vanad ärimudelid taastuvad iseenesest. Me peame endale otsa vaatama ja küsima, kas meil on julgust loobuda sellest, mis enam ei toimi.
