Klient
3 min lugemine
Teist inimest saab märgata see, kes on esmalt märganud iseennast. Ehkki selle peale on ebamugav mõelda, on koolilapsed ja nende kiusav iseloom peegelpilt täiskasvanutest, kirjutab Viimsi Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Kaidi Kolsar.
Lugu avaldati esmakordselt ERR-i uudisteportaalis 26. oktoobril.
PISA 2018. aasta uuringus leiti, et järjepidevat kiusamist on kogenud 8% Eesti õpilastest. Ühel või teisel moel tunnetab koolis kiusamist vähemalt paar korda kuus aga lausa veerand õppijaist.
Eeltoodu ehk ei üllatagi, kui mõtleme puudulikule märkamiskultuurile meid ümbritsevas argielus väljaspool koolimaja.
Jalutasin hiljaaegu hommikul Tallinna tänavail, kui märkasin keset teed liikumatult lebamas keskealist meesterahvast. Liginesin ning mõistsin üsna pea, et üksinda, koer käe kõrval, on mul raske teda aidata. Paraku jäid möödakäijate kõrvad kurdiks minu palvele üheskoos appi minna: mõni raputas pead ja kiirendas sammu, teine rehmas käega, pomisedes omaette sõnu „ah, see ju kindlasti joodik“. Ehkki sain tol hommikul lõpuks meesterahvast aidata, jahmatas mind kõrvalseisjate ükskõiksus.
Nii mõnegi käitumismaneeri omandavad lapsed, imiteerides neid, keda näevad. Mida õpib laps, kes näeb, et abivajajat ei pea aitama? Mida õpib laps, kellele jääb silma, et inimest, kes on temast erinev, võib kiusata? Just seda võib ju ühiskonnas silmata, kui ka avaliku elu tegelased sildistavad ja ütlevad julgelt välja, et need, kes on millegi poolest teistsugused, peaksid olema mujal, näiteks Rootsis. Kui eeskuju näitab, et kiusamine on aktsepteeritav, on oht, et noor inimene kannab selle üle ka enda igapäevaellu. Igal inimesel on seepärast vastutus olla inimlik ning märgata teist inimest enda ümber.
Märkamine algab iseendast
Teist inimest saab märgata see, kes on esmalt märganud iseennast. Selle juures on võtmeroll kodul, sest esmased väärtushinnangud ja suhtlusvõtted omandab laps vanematelt. Väheolulisem pole aga ka koolikultuur, sest uurimused näitavad, et toetav ja hooliv koolikeskkond võib märkimisväärselt vähendada kiusamist ja suurendada samas õpilaste valmisolekut vajadusel abi otsida.
Viimsi gümnaasiumis läbib iga õpilane gümnaasiumiastme algul ennastjuhtiva õppija kursuse, kus õpib paremini tundma ennast, juhtima oma emotsioone ja suhtlema teistega nii, et see oleks tulemuslik ja hoiaks mõlemat osapoolt. Kursuse jooksul omandab õpilane võtted, mille abil paneb tähele nii ennast kui ka kaaslast, kujunedes seeläbi teadlikuks, nii kooli- kui ka argielus iseend ja teisi märkavaks inimeseks.
Üha enam teevad koolide kõrval kiusamise vähendamiseks tähelepanuväärset tööd ka erinevad programmid, näiteks KiVa või Telia „Suurim julgus“, mille eesmärk on üks: suunata noori märkama inimesi enda ümber ning julgema anda märku, kui kellegagi ei käituta nii, nagu võiks.
Ühiskond on kujunevale inimesele eeskujuks, mistõttu peab igaüks näitama inimlikkuse olulisust ning märkama ja aktsepteerima teisi enda ümber.
Oktoober, ülemaailmne vaimse tervise kuu, on lõppemas, ent pimedad sügis- ja talveõhtud võivad süvendada tunnet, et mind kui inimest ei ole tähele pandud. Kui igaüks on eeskujuks, suureneb ühiskonnas teineteise märkamine, mille tulemusel väheneb ka kiusamine – et iga inimene võiks end tunda turvaliselt ja hoituna.
