Muutunud tööelu ootab maksumuudatusi

#kaugtöö #kodukontor
4 min lugemine

Kuna koroonakriis on ilmselt alatiseks muutnud kaugtöö varasemaga võrreldes hüppeliselt populaarsemaks, siis peaks seadusloome eluga sammu pidama ning mõelda tuleks kodukontori sisseseadmist soodustavate maksumuudatuste peale, kirjutab Telia Eesti personalijuht Ingrid Viinapuu.

 

Kõigepealt konteksti loomiseks mõned numbrid. Telias töötab Eestis 1600 inimest. Äsjase sisemise tagasisideuuringu põhjal soovivad neist pea pooled jätkata tänastes oludes tööd kodukontorist. Teine pool vastanutest jagaks tööd nii kodu kui kontori vahel. Vaid 6% (!) kõigist vastanutest soovib täismahus kontorisse tööle naasta.

Tulevikku vaadates eelistaks 63% vastanutest teha rohkem kaugtööd ja 27% vastanutest naaseks varasema tavapärase töörütmi juurde. Kodutöö eelistena tõid uuringus osalenud kõige enam välja rahulikku ja süvenemist võimaldavat keskkonda ja asjaolu, et sõiduks tööle ja tagasi ei pea aega kulutama. Samas on veidi üle kolmandiku töötajatest tunnistanud, et töökoormus pigem kasvas kodus ning kodukontori jaoks tarvilikud asjad, näiteks mürasummutavad kõrvaklapid, hea istumistool ja sobiv laud, on paljudel siiani ostmata.

Ei usu, et teistes ettevõtetes, kus kontoritöötajad moodustavad tööjõu enamiku, arvaksid inimesed kuidagi  radikaalselt teistpidi. Julgen püstitada hüpoteesi, et tööl käimise hübriidmudeli – kus töötajal säiliks kontoris töötamise võimalus, aga tal võimaldatakse ka kodust üha rohkem töötada – levik kõnetab paljusid inimesi ning ettevõtteid. Küsimus on, kas riigil ja omavalitsustel on päriselt huvi seda suunda omalt poolt toetada? Seda enam, et käesolevat aastat räsinud haiguspuhangu võimalik teine laine muudab kodukontorites töö jätkamise hädavajalikuks. Vähemalt nendes ametites, kus see vähegi on võimalik.

 

Kodukontor maksab praegu liiga palju

 

Huvi võiks poliitilistel võimudel ju teoorias ning praktikas olla. Pikas perspektiivis võiks töötamise hübriidmudel suunata senisest rohkem inimesi maale elama. Kui näiteks Kuusalust Tallinnasse peab sõitma nädalas vaid korra-kaks, on maale kolimine oluliselt mõistlikum. Kui maal elab aga rohkem inimesi, kes töötavad linnas asuvatele ettevõtetele, on nad tõenäoliselt võrdlemisi maksujõulised ja see elavdab ka kohalikku ettevõtlust. Ja muidugi mõjub igapäevaste sõitude vähenemine hästi looduskeskkonnale; kokkuhoitud aega on aga võimalik efektiivsemalt ära kasutada.

Kui ettevõtted ning avalikud asutused vajavad vähem büroopinda, hakkavad senised linnade magusamates piirkondades asuvad büroohoonete kvartalid tasapisi muutuma elamispindadeks. Kui hübriidmudeli levikul läheb eriti hästi, pidurdub võib-olla ka näiteks Tallinna ja Tartu kesklinna korterite müügihinna kasv.

Ressursse säästev ja mitut pidi kasulik töötamise hübriidmudel vajab aga maksumuudatuste tuge. Praegu on olukord selline, et kui me pakuksime igale töötajale näiteks 300 eurot kodukontori sisseseadmise esimeseks investeeringuks, siis see raha maksustatakse sarnaselt töötasuga. Me peame maksma selle summa pealt sotsiaalmaksu, töötuskindlustusmaksu, tulumaksu, töötuskindlustusmakseid ja ka kogumispensioni II sammast, kui töötaja on sellega liitunud. 300 euro tegelik hind ettevõtte jaoks oleks ca 520 eurot!

Kui soovime maksuvabalt töötajale kompenseerida mingeid töö tegemisega seotud kulusid, et optimeerida maksukulusid, siis peavad need kulud olema dokumentaalselt tõestatud (kviitung tooli, laua, lambi, klappide ostmise kohta, aga ka näiteks kommunaalkulude kompenseerimine). Maksude mõttes mõistlik, aga töötajale ja tööandjale ebamugav on ka variant, et töötajale antakse kulu eelarve 300 eurot ja ta võib selle eest ise osta endale vajalikku varustust – NB! kviitung peab olema võetud ettevõtte nimele – ja esitab siis kviitungi raamatupidamisele, kes maksab kulu kinni. See variant tekitab juurde palju bürokraatiat ning halduskoormust.

Siinkohal tahaksingi hõigata riigi suunas. Näitame teistele riikidele eeskuju, tehes maksusoodustusi töötamise hübriidmudeli rakendamisega kaasnevatele kuludele. Uue töötamise mudeli levikuks ei piisa sellest, kui jagame ümber praegu kontorites olevat vara, võimalik peab olema kodukontori hädavajaliku varustuse ostmise toetamine ettevõtte poolt nii, et see poleks tarbetult kallis ega hulluksajavalt bürokraatlik. Arvestades, et koroonakriis puudutab kõiki riike, võiks lihtne, soodne ja hästitoimiv kodukontori maksumudel olla midagi, mis paneb terve maailma silmi Eesti poole pöörama. Asume tööle?