Häälsõnumid elavad!

Kuidas ma enda jaoks häälsõnumid avastasin. Või noh, ei avastanud, aga hakkasin kasutama, jõudsin nendeni.

Autor: Hardi Keerutaja

Messenger on meiega olnud juba 15 aastat ja võimalus saata jutuaknasse häälsõnumeid ka juba pikka aega. Häälsõnumid olid minu jaoks ühes potis ülejäänud Messengeri arengutega, millest enamikku võiks tagantjärgi nimetada pigem taandarenguks ja eks suur osa neist taandunud ongi. Täna on Messengeri äpp üsna lihtne, ilma liigsete funktsioonideta, mis ekraanil ruumi võtavad ja mille järgi keegi pole kunagi vajadust tundnud. Või vähemalt saab neid jutumulle ja grupivestluste märguandeid kinni keerata. Häälsõnumid on endiselt alles ja ma polnud ealeski nende järgi vajadust tundnud ega isegi nalja pärast kasutanud. Olin küllaltki konservatiivne, helistasin või kirjutasin. Chat on chattimiseks – nii mõtlesin. Mõned sõbrad kippusid aga pidevalt saatma tüütult pikki – tervelt minutilisi! – heliribasid, kus kõigepealt oli kuulda kellegi samme ja mööduvate autode müra. Seejärel “mmm, kuule … tsau! Seda, et … ” Järgnes sama venivalt, meenutades Raivo E. Tamme tegelaskuju “Õnne 13-s”, kuni lõpuks sai öeldud vajalik info, et kokku võiks saada kell kaheksa. Tohutult närvi ajas see minu aja raiskamine. Ma küsisin tekstis, et mis kell kokku saame ja vastuseks saabus minutiline mõttekäik. Ehk siis ma pidin osa saama sellest mõtlemisprotsessist. Eriliselt ebaefektiivne viis infot edastada. No ja lisaks ka minu kui keskmisest tundlikuma natuuri jaoks solvav – ära palun raiska mu aega.

Kui ma sõidan rattaga, siis vahel ikkagi saatsin foori taga korraks peatudes kellegi küsimusele lühida vastuse, mis mahtus kahe kuni kolme sekundi sisse.

Paar kuud tagasi sai aga minust endalegi ootamatult igapäevane häälsõnumite saatja.

Olin pikemal reisil teises ajavööndis, mistõttu helistamiseks Eestisse oli raske head aega leida. Need ei olnud töökõned, vaid sõpradega jutuajamised, mis liikusid häälsõnumitena. Sain sõbrannale head ööd soovida, ise põhku pugeda ja teada, et ta saab seda kuulata 6 tundi hiljem, kui mina juba ärkama hakkan ning tema on äsja uinunud. Vahel tekkis reisil muljeid, mida soovisin just teatud inimesega jagada. Häälsõnumid muutusid kui kirjadeks ja postkaartideks kaugetele kallitele inimestele. Mis sest, et lood ja laused on nendes lõpuni mõtlemata, teemad hüplikud, vahepeal tulevad sisse pikad pausid, mil kostub hingamist, konditsioneerisahinat ja lae all kluugutavat gekot. Kuid kõige olulisem – häälsõnumites on midagi, mida chatis ei ole, nimelt inimhääle intiimsus. Kuulates häälsõnumeid, oleks see inimene sulle justkui väga lähedal. Just sel ajal, kui sulle sobib ja seda vajad. Kui on sobiv hetk. Kuigi häälsõnumitega saab ka nö pingpongi mängida, vastates kiiresti, siis eriliseks teeb võimalus kuulata ja rääkida siis, kui on selleks sobiv hetk. Paradoksina on selles omamoodi sünkroonsus. Helistades kellelegi ja soovides niisama lobiseda, samal ajal, kui teine inimene üritab pakiautomaadi kõige ülemisest luugist kümnekilost pakki kätte saada, ei ole just kõige sobivam ajastus. Nii et eraldi aegadel häälsõnumite vahetamine võib luua justnimelt selle samal sagedusel olemise võimaluse.

Vaatamata rohkele häälsõnumite siunamisele internetis, on nendel oma koht ja minu värske avastusena ka eriline võlu. Ma pole ainus, kes nii arvab, sest tuleb välja, et maailma kõige populaarsemas suhtlusäpis WhatsAppis saadetakse iga päev 7 miljardit häälsõnumit.

Reisil tuli ka ette, et ma tahtsin ennast lihtsalt välja elada või mingil teemal jaurata ja märkamatult suutsin lindistada kuni pooletunniseid salvestisi, mille peamine sisu oli sama mõtte eri variatsioonides esitamine rahulolematuse märgiks. Olles selle teele pannud, kirjutasin ka kohe juurde selgituse, et ma ei eelda selle kuulamist. Ma ise küll ei kujuta ette, et suudaksin kellegi mõtteid päevasündmuste ümber triivimas üle mõne minuti kuulata. WhatsAppis saab muide nüüd enne häälsõnumi saatmist seda ka kuulata. Koos häälsõnumite saatmisega teistele, tekkis kuidagi sujuvalt harjumus neid saata ka endale. Mitte kui kirjasõbrale (kuid miks mitte ka seda!), vaid lihtsalt meeldetuletusi endale. Mõtteid, ideid, plaane, vastuseid küsimustele, ettevalmistusi vestlusteks.

Jon Porter tuletab The Verge’s meelde, et ükski kommunikatsioonivorm vorm pole halb ega hea.

Igal on omad tugevused ja nõrkused ja tihtipeale käib iga kanaliga kaasas kirjutamata etikett ning lahendused, mis toimivad paremini. Ta toob välja, et suhtlusrakenduste sõnumites on mingid tekstid paremini loetavad, kui nad ongi pika tekstina, mõned teised on jälle mõistlik teha eraldi lõikudeks või punktideks, kui tegu on näiteks tööjuhendiga. Kõige vihatumad paistavadki olevat mingit olulist infot nagu kuupäevi, juhiseid jms sellist väga konkreetset sisaldavad häälsõnumid.

Millised võiksid siis olla häälsõnumite kasutamise tagasihoidlikud soovitused:

1. Häälsõnumid ei tohiks sisaldada olulisi kuupäevi, kellaaegu, ega üksikasju, mida teine inimene peaks mäletama ka pärast sõnumi kuulamist.
2. Neid ei tohiks saata ajakriitilise teabe saatmiseks. Olles niigi ajahädas, on häälsõnumite kuulamine tõeline piin. Nagu öeldud, siis häälsõnumite väärtus on nende asünkroonsus – ära riku seda ära.
3. Häälsõnumid on oma olemuselt intiimsemad kui tekstisõnumid ja ei ole ideaalne variant võõrastega rääkimiseks. Erandiks võib olla näiteks värske armumine ja flirt, sellisel juhul on intiimsus asja mõte.
4. Messengeris seda küll teha ei saa, kuid WhatsAppi kasutajatel tasub kaaluda enne sõnumi teele saatmist see üle kuulata. Miks?
5. Sest see aitab mitte saata igavaid sõnumeid. Häälsõnumid sünnivad reaalajas ja üle kuulates võib kiiresti selgeks saada, et oluline oli sealt tegelikult ainult väike osa ja kui endal pole huvitav viieminutilist kirjeldust kuulata, kuidas läks uue voodi kokkupanemine, siis arvatavasti pole ka kellelgi teisel. Ma ise naudin kõige rohkem paariminutilisi sõnumeid, kuid siin võib olla erinevaid arvamusi.