Meie Ukraina kolleeg Telias: ma ei kartnud pomme, vaid okupatsiooni

#Telia #töö #Ukraina
8 min lugemine

Olha Lysa on pärit Ukrainast, kuid pärast Venemaa täiemahulist sissetungi oli ta sunnitud kodumaalt lahkuma, nagu paljud ukrainlased. Ta tuli Tallinna koos pojaga ja alates 2022. aasta maist töötab Telias andmekvaliteedi osakonnas.

 

Rääkisime Olhaga sõjast, tema isiklikest kogemustest, uuest elust Eestis ja tööst Telias. Uurisime ka osakonna juhilt Oksana Hmelovskajalt, kuidas Olha meeskonda sisse elas.

Olha, räägi meile natuke endast. Mis linnast Sa pärit oled, mis haridus Sul on, kus enne sõda töötasid?

Olen pärit Ukraina lääneosast, kuid õppisin ja kogu oma tööelu elasin Kiievis. Olen lõpetanud Kiievi Riikliku Taras Ševtšenko Ülikooli mehaanika-matemaatikateaduskonna statistika erialal, mul on doktorikraad statistika- ja majandusteaduses. Tegelen teadusliku tööga, minu erialane tegevus on seotud statistika, sotsioloogia, analüüsi ja andmetöötlusega.

Kuidas Sa said teada, et sõda on alanud?

Olin Kiievis. Vahetult enne sõja algust, 29. detsembril 2021, saabusime pojaga Eestist Kiievisse. Aasta elasime Tallinnas, kuna töötasin Tallinna Tehnikaülikoolis Euroopa Komisjoni kogemustevahetuse programmi raames.

Tulime tagasi Ukrainasse ja alles hakkasime sealse eluga harjuma. Muidugi olin ärevil, aga ma ei uskunud, et sõda tuleb. Toetusin oma analüütilisele mõtlemisele ja võimalikke tagajärgi analüüsides ei uskunud, et sõda on võimalik.

Kuid 24. veebruaril kell 4 öösel äratas mind ema kõne ja ma kuulsin plahvatuste häält. Meie aknast oli hea vaade linnale ja ma nägin silmapiiril suitsu ja plahvatusi, sain aru, et see toimub Kiievi põhjaosas lennujaama lähedal. Esimene emotsioon on segadus, sa ei saa aru, mida teha ja kuidas edasi toimida.

Otsustasin mitte paanikasse sattuda. Minu jaoks oli kõige hullem olla okupatsioonis. Minu suhtumist Vene sõjaväelastesse kinnitasid siis sõjasündmused ja ma ei kartnud pomme, vaid okupatsiooni.

Kuidas te Kiievist ja Ukrainast lahkusite?

Tahtsime tulla läände mu vanemate juurde, aga kell 8 helistasid mulle sõbrad Eestist. Mu poja peotantsutreener Leevi Tantsukoolist kutsus meid Tallinna. Esimesel päeval ei saanud Kiievist autoga lahkuda, seal olid tohutud ummikud. Saime rongiga lahkuda alles teisel päeval. Selleks ajaks olid Kiievist väljuvad teed blokeeritud ja läände suunduv tee oli tule all. Kuid meil vedas ja lahkusime enne, kui diversioonigrupid Kiievisse sisenesid.

Teadsime, et Poola piiril on palju rahvast ja järjekord oli kuni kaks päeva pikk, nii et otsustasime vanematega rahvavoolu ära oodata. Kõik püüdsid seal midagi teha, et aidata. Sellises olukorras langed esmalt täielikku tardumusse ja siis otsid tegevust, tahad aidata, inimesed võtsid ennast kokku.

Kuidas Sa Eestisse sattusid?

Võtsin ühendust Pagulasabiga ja nad aitasid meil Poolast Eestisse tulla. Ühe öö veetsime Poolas põgenikelaagris, Pagulasabi leidis inimesi autoga, kus oli kaks istekohta. Inimesed, kes meid aitasid, kolisid kunagi ise Ukrainast Eestisse, nemad aitasid inimesi oma sõidukitega välja viia.

Kuidas teid Eestis vastu võeti?

Suhtumise ja mõistmise osas meil absoluutselt probleeme polnud, kõik olid avatud ja külalislahked, taheti aidata. Eestis olid meil kontaktid Leevi tantsukoolis, nemad aitasid meid rahaliselt ja toetasid moraalselt, aitasid mind töö leidmisel.

Kuidas Sa Teliasse sattusid?

Eestisse saabudes ei registreerinud ma end hüvitistele, vaid hakkasin kõikide kontaktide kaudu tööd otsima. Sõbrad aitasid CV-sid kokku panna, info läks edasi läbi tantsukooli ning algasid kõned ja kirjad. Nii jõudis info ka Teliasse, kust mind kutsuti intervjuule andmekvaliteedi osakonda.

Oksana, kuidas tekkis Sul idee Olha tööle kutsuda?

Kontrollime võrguehitajate dokumentatsiooni ning meie osakonnas töötamine eeldab analüütilist mõttelaadi. Otsustasime pakkuda Olhale praktikandi kohta ja osa ehitajate andmete kontrollimise tööst. See võimaldas efektiivsemalt kasutada osakonna teiste töötajate kompetentsi. Seetõttu tulid meile kasuks Olha teadmised ja kogemused ning tekkis võimalus meeskonda aidata.

Kas oli kahtlusi ka?

Muret tekitasid kaks asja. Võib öelda, et Olhal on liiga hea haridus ja liiga kõrge kvalifikatsioon. Mulle tundus, et töö, mida me talle pakkuda saime, oli liiga lihtne ega vastanud tema kvalifikatsioonile. Muidugi nii see ongi ja ma kartsin, et Olha ei nõustu. Küll aga kutsusime Olha oma osakonda ja ta nõustus.

Teine asi oli hirm keelebarjääri ees. Kuigi paljud meie meeskonnast räägivad inglise ja vene keelt, on kõik aruanded ja dokumentatsioon eesti keeles.

Minu hirmud aga olid asjatud. Olha saab töö, aruandluse ja dokumenteerimisega suurepäraselt hakkama ning meeskonnas puudub keelebarjäär.

Olha, kuidas sa keelebarjääriga toime tulid?

Sain teha tehnilisi töid ilma keeleoskuseta. See küll erines sellest, mida olin varem teinud, kuid töö oli teostatav. Ma ei kartnud rutiini, vastupidi, analüütika ja aruanded, mehaaniline töö aitavad mul lõõgastuda ja aju ümber lülitada.

Mind toetasid väga kolleegid Oksana ja Timmu. Põhiterminoloogia panin enda jaoks kirja, kolleegidega suhtlen vene ja inglise keeles. Aruannetesse ei pea palju kirjutama ja kasutasin eesti keele õpetaja näpunäiteid. See tähendab, et kasutan keeles seda, mis on mulle praegu kättesaadav, mida olen juba tasemel A1 õppinud. Püüan suhelda ja kirjutada fraasides, mida tean ja mis on klientidele arusaadavad.

Kas Eesti töökultuur erineb sellest, kuidas tööprotsesse korraldatakse Ukrainas?

Ukrainas ja Eestis on eraettevõtted keskendunud kasumile ja arenemisele. Teadusvaldkonnas on töö osas raamistik pehmem. Eestis on tööprotsessid rohkem automatiseeritud, rohkem tehakse tööd veebis. Ukrainas on see alles kujunemas, aga Eestis on see juba tavaks saanud. Näiteks enne sõda ei olnud VPN-i kaudu kaugtöö Ukrainas nii hästi välja kujunenud.

Mis puutub töökultuuri, siis see oleneb inimesest. Aga võin märkida, et olukord riigis mõjutab inimest – Ukrainas on olukord pingelisem ja tekitab stressi, mis mõjutab omakorda ka inimesi. Siin on kõik rahulikumad. Mind üllatas, kui tugevalt on Eestis arenenud sotsiaalne elu meeskonnas, koos korraldatakse üritusi, koos tehakse meeskonnatööd, tähistatakse pühi ja sünnipäevi.

Kas näed oma erialast tulevikku Eestis?

Eestis on minu jaoks palju võimalusi. Leidsin oma erialal tööd Tartu Ülikoolis ja sain Tallinna Ülikoolilt grandi Ukraina pagulaste uurimisprojekti jaoks. Peaasi on uut mitte karta. Eesti on Euroopa Liidu liige, seega on teaduses palju võimalusi koostööks ja projektitööks.

Lähitulevikus ei näe ma võimalust Ukrainasse naasta. Enne sõda investeerisime elamuehitusse ja nüüd see seisab. Minu valdkonnas on Ukrainas vähe tööd. Olen Kiievi Rahvusvahelise Sotsioloogia Instituudi koosseisus, aga palka ma ei saa, sest pean nendes tingimustes ebaeetiliseks sealt palka saada. Hetkel Eestis saan olla kasulikum nii ühiskonnale ja perele ning ennast ka isiklikult teostada. Siin olles saan tuua Ukrainale rohkem kasu – ma ei vaja sotsiaalkindlustust, toetusi, vaid vastupidi, saan teha annetusi.

Kuidas Su poeg selle vastu võttis, et elate nüüd Eestis?

Minu poeg on 16-aastane, õpib ukrainlastele avatud Vabaduse koolis. Tal on 60% kavast eesti ja 40% ukraina keeles. Ta on kooliga rahul ja näeb oma tulevikku Eestis, läheb siin 10. klassi ja õpib edasi. Tal on palju sõpru, ta suhtleb tantsukoolis ja oskab keelt juba päris hästi. Muide, ma näen oma teadusprojektidest, et Vabaduse koolis õppivad Ukraina lapsed on Eesti eluga rohkem kohanenud kui eesti ja eriti vene koolides õppivad lapsed.

Mulle meeldib, kuidas Eestis lapsed kasvavad. Siin on turvaline, lapsed saavad iseseisvalt liikuda, nad teavad, et see on turvaline. Nagu ukrainlased siin ütlevad: me ei näe politseid, aga me teame, et nad on siin olemas. Tekib turvatunne.

Eestlased – missugused nad sinu arvates on?

Sõbralik, kuid ettevaatlik end uutele inimestele avamisel. Pärast mõistmise tekkimist võetakse sind omaks ja eestlased avanevad.

Näiteks mind ja teisi ukrainlannasid puudutas väga see, et meie Telia osakond tegi ukrainlastele uueks aastaks kingitusi. Inimesed kogunesid ja tõid, mida õigeks pidasid. Pagulastele, kellel on siin piiratud rahalised võimalused, oli see väga ootamatu ja meeldiv. Tänan enda ja teiste Ukraina naiste nimel eestlasi toetuse ja abi eest.

Sageli paljastavad inimesed hädas ootamatu külje, kes üllatas teid heas ja kes negatiivses mõttes?

Püüan halbu asju mitte meeles pidada. Mulle avaldas muljet Poola ja Eesti inimeste suhtumine. Oli inimesi, keda nägin enne sõda vaid korra ja nad helistasid ja olid valmis aitama. See andis mulle jõudu sellest kõigest üle saada ja leida viise, kuidas edasi võidelda.

Sõja algusest kuni märtsi alguseni arvasin, et kõik kogetu ei avalda mulle mingit mõju ja minuga pole midagi hullu juhtunud. Aga kui üks vabatahtlik just Poolas põgenikelaagris minu juurde tuli ja mind kallistas, nutsin ja taipasin, kui raske see mulle vaimselt on. Kaastunne ja inimlik kontakt aitas palju kaasa, andis jõudu edasi minna.

Oksana, millise kogemuse sai Telia meeskond tänu Olhale?

Sel konkreetsel juhul puudusid kultuuribarjäärid, oli absoluutne vastastikune mõistmine, kuidas, miks ja millal midagi tehakse. Kõik hirmud keelebarjääri ees osutusid alusetuks ja tänapäeva mitmekeelses maailmas ei tohiks me neid karta. Meeskonnas arenes kõik väga loomulikult, igaüks leidis lähenemise ja suhtlusviisid erinevast keelest hoolimata.

Olha ja Oksana, aitäh intervjuu eest, et jagasite meiega oma kogemusi ja mõtteid. Kiiret võitu Ukrainale ja nagu ukrainlased ütlevad: Слава Україні!

Героям слава! Ja elagu Eesti!

 

 

Artiklis kasutatud foto: Pixabay.com